January 4, 2010

Ma ei mäletanudki enam, mis tunne on vaadata peeglisse ja näha, et ma olen ilus.

Ma läksin eile kell 9 magama, sellest ka mu ebainimlikult varajane ärkamisaeg. Kell kolm olin ma üles tulnud ja üritanud Kärdi voodisse magama jääda. Ise ei mäleta muidugi. Ei tea, miks ma unes teen neid asju, mida ma teen.

Pidime täna Magnumiga raamatukokku minema ja nugised olema. Kell on liiga vara, ta magab alles. Tal tuli mõte teha Orksi uus kommuun “Minu soojendus on kõvem kui sinu küte”. Tema on owner ja mina mode. I wonder how’s that gonna work out for us. Idee on hea.

Kui und on, siis miks mitte. Looks on hea, habe sobib.

January 2, 2010

pühad on läbi. Kõik see muu, see kohustuslik hakkab kuklas pead tõstma, peod tuleb ära jätta ja õpikud lahti võtta. Jõulud olid vägevad. Emme juures läks asi nii hästi, nagu ta ikka läinud on. Meie oma sõprade jõulupidu läks veel paremini. Nagu me juba ennustanud olime, siis me muidugi läksimegi edasi zavvi, kust ma läksin kuhugi ja kust ma hommikul koju jõudsin. Kärt arvas jälle liiga palju. Ta alati arvab midagi. Ja see pilk, see pilk. Endalgi pole tunne kõige kindlam ja siis veel see ka. Villem oli vahepeal siin. Pidi jääma üheks ööks, lasi töö üle, jäi kauemaks. Nautis minu voodis magamist ja Kärt tegi talle süüa. Villem magas veel. Ma kunagi olin väga harjunud kellegagi koos magama, ühes voodis, kaisus ja puha. Nüüd ma ei ela ühegi mehega koos ja magan enamasti üksi ja ma ei oska enam koos magada. Villem pole nii hull, kuigi ta rebib tekki ja mul oli kogu aeg külm. Kui ma Villemi üles ajasin, et paluda tal laiali lammutada see kookon, mis ta mu tekist endale salaja meisterdanud oli, siis ütles ta unesegaselt: “sa võid ennast ümber mu piitsepsi soojendada.” Ma itsitasin eriti kaua. Nii härg ta siis ongi. Ilmselt ei saanud ta aru, et see olen mina, Mirjam, mitte mõni teine. Igatahes see koos magamise asi on eriti hull siis, kui sa ei ole mitte sõbra kõrval vaid sellise sõbra kõrval, kellega ollakse kaisus ka. Ma vudin kohe ära, ei saa enam. Hommikul on kael valus ja jalg valus ja palav ja vastik. Armas on ikka, aga üsna ebamugav. Harjumuse asi ilmselgelt. Hehee..Kärdil oli täna hommikul jalg valusaks magatud, heheee. Siis tuli veel aastavahetus. Kärt läks praegu alla uut cosmot tooma postkastist. Kuu kirkaim päev. Igatahes, aastavahetus oli hea. Vahetasin ta ülima pühendumuse ja põhjalikkusega uue vastu välja.

Raske on meenutada seda, mida ei mäleta, aga täna läks õnneks. Kärt tuletas mulle meelde, et paar aastat tagasi istusin ja chillisin koos selle sama tüübiga pahaaimamatult, kellega nüüd asi nõnda on. Ja ma üldse ei mäletanud. Ma olin üsna kindel, et nägin teda esimest korda korraks kuskil suvel ja nüüd tuleb välja, et mõned aastat tagasi me istusime kuskil ja ajasime juttu ja kui ma meelde tuletasin, millest me rääkisime, siis tundus kõik korraga kuidagi nii loogiline. See on nii lahe, kuidas mälu ja mõistus töötavad. Ma hakkan mäluteadlaseks. Ta kindlasti ei mäleta. Saan talle ka meelde tuletada. Või siis mitte, sest ma olin ikka loll paar aastat tagasi. Jumal teab, mis ma suust välja võisin ajada. No way, Jose.

Meie koduelu siin Vallikraavis on rohkem kui idülliline. Mis sest, et raha ei ole ja tõenäoliselt ei tule ja muudki mured on kuklas, ikkagi. See kodu on idülliline koos kõigi oma asjadega.

Mul on uus semu. Artur. Ma olen üsna naerulembeline inimene, aga ma olen samas ka üsna kindel, et niimoodi naerma ei ole mind veel keegi ajanud. Lubage ma toon mõned tsitaadid:

” Ei selles suhtes, et norm..no kui touchi ja karismat on ja välja mängid, siis miks mitte..”

” Mirjam, lähme kluppi rokkima. Rokime selle põranda pilbasteks”

” Debor on mul harva peal, muidu tavaliselt rokin südames nii kõvasti, et välja ei jätku”

” Common, mis selles imelikku on, kui ma mõnele teisele tüübile ütlen, et hea looks, habe sobib.”

siit ka siis meie tänane msni vestlus, mis mu kõhulihastele tublisti tööd anda. Busses don’t go there, where this guy lives. Mitte halvasti.

(2010-01-01 22:14:44) Kärt: mir olen
(2010-01-01 22:14:49) Artur: norm.
(2010-01-01 22:15:21) Kärt: selles mõttes, et sul touchi on ja kui touch on paigas, looks on hea ja habe sobib, siis on kõik võimalik
(2010-01-01 22:15:31) Artur: eino ongi.
(2010-01-01 22:15:36) Artur: skill karisma looks
(2010-01-01 22:15:39) Artur: 3 asja mis olulised.

December 21, 2009

Olen siin nüüd paar päevakest jälle pikalt tööl olnud. Juba oli meelest läinud see tunne. Tulin Volgast ära, muide.

Üleeile sain lahti mingi kahe ajal. Ma olin väga kindlalt lubanud minna Markuse sünkarile, niisiis vedasingi ennast öösel kohale. Kuivõrd ma nii hilja alustasin oma pidutsemisega, siis mõistagi oli ülejäänud inimestel märgatav edumaa ja kuivõrd ma väga pikalt mitte pidutsenud olen, siis asusin kiiresti markuse rummi jooma. Umbes viie ajal vist läksid korraga kõik ära ja siis me kütsime kahekesi umbes kella kaheksani. Ärkasin Kärdu kõne peale, läksin kaubamajja, ostsin hästi palju juua ja süüa, sõin ennast teispoolsusesse ja üldse ei muretsenud selle pärast, et ma tõenäoliselt tänu sellele juurde võtan. Läksin hommikul kaaluma ennast ja ikka olen kilokese maha võtnud. See võrdus sellega, et tuju oli kohe hopsti parem. Ühtlasi meenus mulle see, miks ma eriti enam pidutseda ei viitsi. Keha on jõuetu pärast seda. Täna ajasime Kärduga telefonis veel jõuluasju ja muud. There’s something about family. Poolik kohv ootab arvuti ees joomist.Pesema peaks ka minema.

Ma tahaksin aastavahetusel pidutseda LA’s, kuskil basseiniga majas, kus on kõik rikkad ja ilusad. Mul on sellised unistused vahepeal.

Erinevad sõnad iseloomustavad mu erinevaid sõpru. No mitte ei iseloomusta, aga kui ma seda sõna kuulen, siis on kohe “ohh, see kasutab seda sõna eriti tihti!”

Kärt : “suitsu?” ja ” Ei!” ja “ära..”

Mammu : “Crapfuck..” ja ” Valus…”

Johanna : ” Maitsev”

Siiri : ” Saad ju aru küll”

Keit : “Täiega” ja “nugis”

Magnum: ” Leim” ja ” suht loogiline samas”

Lauri : “Jaaaaaa” ja ” mismõttes”

Villem: “Mmmm” ja ” hea küll” ja kahjuks muidugi ka “Hüva”

Markus: ” Ma lugesin kuskilt” Ja ” Huvitav, kas ” ja “Muidugi sa võid”

Laini: ” Lõbutsema”, “sõbrad” ja “pidutsema”

Aet: “tegelt ka vä?” ja ” Kas sa juba kuulsid..”

Kas keegi teab, et keegi teab, et kuskil on üks hea töökoht üle, mis ei ole keeruline ja soovitavalt teenindav?

Raha kulub oluliselt vähem, kui ei kuluta.

December 16, 2009

Ma tean, mulle öeldakse küll, et ma rohkem kirjutaks, sest ma olen nii meeletult populaarne. Ma tunnen ennast talve valguses jube alasti. Harjumus on juba näha ennast pimedas või toatulede valgel ja harva juhusena ettetuleva päevavalguse käes välja minnes ongi väga alasti tunne. Keit on siin, värvib ennast. Meeleheitega ronin alati vanni. nagu õnnetusevann, mitte nautimise vann.

“Who’s a rapist? It’s a very sexual person with a ‘can do’ attidude” eks.

Ma vist ei hakkagi jõuludest rääkima. ma usun, et saab hea olema. Täna oli näiteks hea. Ärkasin üles, köögis. Selle diivani peal, mis on umbes natukene üle meetri pikk ja seejuures veel väga viltune. Keit ei saanud kuidagi uinutud ja mina teadsin, et mul nagunii enne väga ööd und ei tule, sest noh. Kärt ja Keit aga snorgeldasid ennast tuttu kuskil 5 tundi enne minu arvatavat uneaega. Kärt magab seal, kus on arvuti ja Keit seal, kus on voodi. Tegin üksi köögichilli. Algul üritasin kraanikausi alla aset ehitada, loobusin peaegi ja leppisin oma viltuse diivaniga. Mu keha on väga vastuvõtlik igasugustele põletikele. Ma mõtlen, et äkki ma olen palju haige, sest mind on palju ravitud. Oleks ju loogiline. Liiga palju antibiootikume lõppeb ju sellega, et kehas on tapetud väga palju toredaid baktereid. Neid häid baktereid, kes hoolitsevad, et evilid tapetud saaks. Mul ei ole kergekoelisi põletikke. Kui mul hammas valutab ja ige läheb suureks, siis mul mitte ei ole ige paistes, nagu ikka, vaid mul on lõualuu mädanik. Fantast. Kui mul silmad jooksevad vett ja ma mõtlen, et näe, ilmselt limaskesta põletik, siis mul on võrkkesta põletik. I can go on and on. ma arvan, et mind on valesti ravitud, pluss ma olen kergelt hüpohondriline. Kärt ei ole, ta on terve ka muidugi. Keit läheb varsti ära, eksamile. Nugis selline.  Zavoodis ja Genis käisin ka. nagu ikka – loll ja lollim.

November 25, 2009

Just sit it out

The worse combination of addictions November 12, 2009

Märk kõrgemast sõltuvusest. Mul pole suitsu, pood on 5 minuti kaugusel, mul pole süüa, pood on endiselt 5 minuti kaugusel, aga sinna minek on edasi lükatud juba 6 BSG osa ja ma usun, et 7. osa pikkune viivitus tuleb veel otsa. VLC jooksis kokku, ma pean natukene ootama, aga kapten Adama ärkas just koomast üles ja terve ta laev on perse keeratud, niiet ma ikkagi vaatan veel ühe osa, enne kui ma lähen. Nädalavahetusega peaks ühele poole saama, muidu ei tõota esmaspäev kuigi produktiivne tulla.

Ostsin apteegist vitamiine. Mingi päev Markuse pool, istusime. Pärast mingiajalist vaikust ütles Hr. Arro : ” Tead, paar huvitavat fakti D vitamiini kohta..” Kuigi seda kuuldes oli mu esmane instinkt pead vastu lauda peksta, siis lõpuks sai ta mind kätte sellega, et  D vitamiini puudus võib põhjustada depressiooni. Jumal hoidku selle eest. Asusin ennetustööd tegema. Aga ma ei saa neid võtta, sest ma pole midagi söönud ja pood, nagu te teate, on 5 minuti kaugusel, aga kapten ei oota, ta ärkast just koomast.  Kärt tuleb varsti koju. Ma proovin alati alt koridorist kostvate sammude järgi arvata, kas see on Kärdu, aga ta alati üllatab mind mingi lõviliku hiilimisega ja vops – kodus ta ongi.

VLC ei lähe tööle. Ma hakkan ärrituma. kapis on veini, muidu.

Ma saan vist logaritmidest aru, mausun. Müstika.

November 10, 2009

Keit kobistab ukse taga. Ma armastan teda. Me saatsime Kärduga talle orksis kirja, et ta liituks kommuuniga “Loll, aga õnnelik”. Its just for her. Ärkasin täna üles nii, et matemaatika tund juba käis. Ma ei saa sealt puududa, sest tõenäosus, et ma midagi aru ei saa suureneb märgatavalt, kui ma iga tund nagu nugis seal ei istu. Ma loodan, et Magnum läks kooli ja saab aru ja siis seletab. Füüsika osas helistasin eile juba Otile. Lubas aidata.

Vaata, Radiohead laulab ühes laulus ” i cant help the feeling that i could blow thorugh the ceiling if i just turn and run” (Ma tean, et see on natukene 14 jälle”, aga siis tekibki see tunne, et Tartu on liiga väike. Juba suvel me tahtsime Mammuga ulgumerele minna, aga praegu tahaks ka, kuskile suurde linna, kuskile uute linna. Siin pole ka väga viga, aga ma ei taha ju elada nii, et ma mõtlen, et näe, polnud väga viga sellel elul. Ma tahan ju seda noort, toorest, intentsiivset emotsiooni pea kõiges, mida ma teen. Kõik vist tahavad. Meil oli mingi aeg just Markusega mingi vaidlus, kus ma tsiteerisin Arniet. A ütles, et enamik tööd, mis sa elus teed koosnevad suurel määral mõttetust ja tüütust osast, aga see tuleb ära teha. Umbes nii vist oli, aga nii õige ju, nii kurb ju. Muidugi võiks proovida asju ümber mõtestada enda jaoks, mõttekaks mõtestada, aga see on noorena nii raske ju. Oleks siis, et pärast seda ootab mind “see midagi”, aga ma ei tea, kas ootab. Ikka on kõik enda teha, Samas on hea ja rahulik siin Tartus. Intentsiivsuseotsinguil kipun aga igast nõmedusi tegema, mis hiljemal mõtlemisel olid tingitud lihtsalt igavusest. Ei tea, kas tasub ära.

November 8, 2009

Minu ja Kärdi vestlus pärast seda, kui mina olin väikest Battlestar Galactica maratoni ja tema pärast Grey’s Anatomy vaatamist koos suitsule läksime. Olgu mainitud neile, kes veel ei tea, et Kärt põlastab igasugust ulmet ja sellega seonduvat.

Mina:(üleni haaratud BG temaatikast): ” Kui sul oleks valida, kas surra koos kahe tuhandega ja päästa selle läbi kümme tuhat või põgeneda kahe tuhande inimesega ja seeläbi jätta surema kümme tuhat inimest? Rohkem inimesi ei ole ja sellest sõltuks rassi ellujäämine..”

Kärt: “Muidugi päästa ennast ja jätta kümme tuhat surema!”

Mina: “Päriselt vä? Sa jätaksidki kümme tuhat surema? Kui sellest oleneks rassi püsimajäämine!? “

Kärt: ” No mina olen oma rass…kas nad oleks eestlased muidu vä?”

Mina: ” Eee, ma mõtlesin rohkem nagu tsivilisatsiooni kosmoses..”

Kärt: ” aeeeeh..kosmoses..muidugi….”

Mina: ” Aga kui seal kümne tuhande seas oleks mina..? Jääksin sinust maa peale maha lehvitama ja surema, kui sina laevaga minema sõidad..?”

Kärt:” Ainus laev, mis on, sõidab vee peal”

Mina: ” Ei, kosmoselaevaga”

Kärt: ” aeeeehhh…kosmoselaevaga…muidugi…”

Mina:” Eino kujuta ette siis tavalist laeva, kui sul kosmoselaevaga probleeme on..”

Kärt: ” Mida? Tänapäeval ei sõideta laevadega kurvalt minema, teisi surema jättes…meil on ju lennukid. Sa võid ju laevaga minema minna, ma tulen lennukiga järgi..”

Mina: “Oeh…aga päriselt..mis iganes moodusel, kas sa ei sureks minu eest, kui oleks ainult kaks gruppi inimesi alles ja ainult üks grupp jääks elama ja me ei oleks samas grupis, kas sa siis ei sureks minu eest..:(?”

Kärt: “Eino, ma hiiliks salaja sinu gruppi..;)”

Mina: ” (topeltoeh)”

 

November 7, 2009

Karma police, arrest this girl.

Lumi tuli maha. Esimesed märgid saabuvast aastaajast toovad alati mingi teatud meeleseisundi. Sellise meenutava ja meloka. Paar päeva ainult. 1kõik kas see on siis esimene lehesadu, esimene lumi või esimene pirogovi ilm.  Lumi näiteks toob kaasa minu muusika muutumise. Üldiselt on mu muusika intentsiivne, aga lumi toob hops-tops-Radiohead’i tagasi pilti.  Veel mõned tarkused. Kui sa oled noor, nii 20 ja midagi, siis on ju loomulik, et sa vaatad aasta tagust aega ja mõtled, et kuratma olin ikka loll siis. Nüüd olen targem. Kui sa oled 15 ja vaatad seda aega kui sa olid 14, siis on asi veel hullem, aga kui kaua nii läheb? Kui ma olen 40 ja vaatan tagasi ajale, kui ma olin 39, kas siis on ka vahe märgatav? Ma ei mõtle selle all seda, et 39 aastaselt oli mul selle ja tolle kohta vähem teadmisi, ma pean silmas just käitumuslikku muutumist/arengut. Kui see nii on, siis peaks raugad ikka fucked-up-targad olema. Kui ei ole, siis tahaks teada kuna ja mis põhjustel see kiire areng järsku aeglustub või peatub. Kas inimene siis ‘leiab ennast’ või?  Või loobub üldse ära või kaotab huvi või ta lihtsalt kujunebki välja millekski, mida on teatud aes juba väga raske muuta. Tahtes seda muuta, siis ikka teadlikult ja pingutustega. Mina ei pinguta näiteks veel, ma lihtsalt avastan, et ohnäe, jälle olen targem, kui ma 40 olen, mis siis saab? ma ei tea, kas te saite aru. Bioloogiline kell tiksub.

Ma nägin öösel unes, et Homo oli rõdule kinni jäänud ja lumehange ära külmunud. Miski ei paku mulle praegu suuremat rahuldust kui see, et ta enda põske vastu mind hõõrub.

Ma ei käi praegu eriti palju tööl ja see on nii imelik. Kõik oli sätitud töö järgi. Õhtused tegemised hommikuse tööleminemise aja järgi, hommikused ärkamised õhtuste töötundide järgi, kõik ühesõnaga. Nüüd tulen koolist koju, ei lähe tööle, imelik on. Üleeile kulmineerus see 7 tunnise koristushooga, kirglikult. Eile siiski käisin seda Galat teenindamas. Esimest korda tehti sünkroonteenindust 300′le inimesele. Esimest korda elus sain/me teeninduse eest nii ilusa ja suure aplausi. Hea tunne oli küll. Koolis on nii palju, et Magnum ja mina oleme nüüd pinksid. Raske on keskenduda ja mitte nareda, kui ta harjutuse õigesti tegemise puhul sulle “bujaa!” hüüab. Raske on mitte naerda.

Mi: ” Kurat, ma ei saa aru, kus see astme märk kalkulaatoril on..”

Ma: “Mirjam, see on siin. Sa saad võtta ükskõik, mis arvu, ükskõik, mis astmesse…ja ma ütlen sulle…võimalused on lõputud..”

Katsu siis tasa olla.

Villem tuleb täna Tartusse. Johanna tuli üleeile Tartusse. Täna näen võib-olla neid mõlemaid. Ma tahan täna näha neid mõlemaid. Pärast seda gala asja on mu jalad hästi valusad. Kontsad, noh. Ma tapaks praegu selle eest, et Kärt R mulle ukse taha tuleks ja pakuks mulle jalamassut. Ma tapaks praegu selle eest. Seoses sellega, näen ma nüüd J ka vahepeal. Enam ei pane tähelegi eriti, et me teregi ei ütle, aga kui selle peale mõtlema hakata, siis on natukene veider, et sellisele osale elust enam teregi ei ütle. Natukene nõme.

Kärdil on kiire, Kärdil on palju teha just nüüd, kui minul ei ole. Ma lohutasin ennast sellega, et enam ei ole 180 h tööl ja x h koolis, nüüd saab Kärduga koduchilli teha ja filme vaadata, aga ei saa, sest Kärdul on kiire. Harjumatu, et reede õhtul, kui ma küsin, et mis ta homme teeb, siis ma saan vastuseks “ärkan väga vara teen ennast korda, lähen töö juurde, lähen Murca juurde, lähen raamatukokku jne” Ja minu vastus on “Ma ei tea, magan”  Ma olen alates ma ei tea mis kuust kõik nädalavahetused tööl olnud, niiet see ei olnud aeg, mida oodata kui puhkeaega. Nüüd on ja see ei meeldi mulle. Ära hala, Mirjam.

Villem ületas just Tallinna piiri. Varsti tuleb.

Panin just radiohead’i mängima. Fake Plastic Trees.  (:   Tsau Saara-Nette,

 

 

September 22, 2009

Sügis tuleb peale. Me eile rääkisime Mammuga, et sügis soosib sellist poolilusat low-down-calm perioodi. Mitte otseselt emotsionaalselt kurba või halba aega, aga sellist emotsioonipõhist järele mõtlemise aega. Sellist, et oled kodus ja loed ja kuulad muusikat ja tahad üksi olla ja ei jookse vaid mõtled ja ei maga, et välja puhata vaid mõlgutad poole ööni mineviku – tuleviku = iseenda kohta mõtteid ja loed veel. Mul on praegu mõtlemise aeg. Tihtilugu on nii, et hakkad millegi üle mõtlema, kohe tõsiselt mõtlema, et miks nii, miks naa läks. Mis ma tegin, mis ma otsustasin, mida ma siis ei teadnud, mida ma nüüd tean ja siis sa avastad, et sa järsku enam ei mõtle, sest pea blokeerib. Ja siis on sada asja, mida tegema peaks ja mida tegelikult rohkem teha tahaks kui oma mõtted korralikult läbi mõelda ja oma kogemused korrastada kindlateks teadmisteks ja sealt teadlikult veidi teisiti ja vahest isegi paremini edasi areneda. See ei ole kerge töö ja sellega võib kaasneda mingi üldine kurvameelsust meenutav seisund, aga ilma otsese kurbuseta, vaid sellise ” oli, mis oli ja hea, et oli”  tundega ja siis loodetavasti, kui mõtted ära on mõeldud, siis on edasi püsivam, teadlikum naeratus, sest palju on õpitud ja vähe kahetsetud. Võib ka halvemini minna, aga mitte minul. Kui palju on õpitud ja vähe kahetsetud, siis on ju põhimõtteliselt väga hästi läinud.

Kärdul on endiselt Ricky periood. Me räägime vähe – see sobib mulle praegu. Eile lugesin Gandhit. Ega see mees väga valesti asjadest aru ei saanudki. Pärast hakkasin lugema “Aga kirsipuu On Olemas”, mille valisin kunagi antikvariaadist puhtjuhuslikult. Täiesti hea on.

Mida rohkem ma loen, mida Saara Norras teeb, seda rohkem ma tunnen, et peaks tegelikult ju sama asja tegema. Nagu poolsundluslik neutraalne enda periood, kust tagasi on targem tulla. Või läheks hoopis sõjaväkke..? samas.