Just sit it out
The worse combination of addictions November 12, 2009
Märk kõrgemast sõltuvusest. Mul pole suitsu, pood on 5 minuti kaugusel, mul pole süüa, pood on endiselt 5 minuti kaugusel, aga sinna minek on edasi lükatud juba 6 BSG osa ja ma usun, et 7. osa pikkune viivitus tuleb veel otsa. VLC jooksis kokku, ma pean natukene ootama, aga kapten Adama ärkas just koomast üles ja terve ta laev on perse keeratud, niiet ma ikkagi vaatan veel ühe osa, enne kui ma lähen. Nädalavahetusega peaks ühele poole saama, muidu ei tõota esmaspäev kuigi produktiivne tulla.
Ostsin apteegist vitamiine. Mingi päev Markuse pool, istusime. Pärast mingiajalist vaikust ütles Hr. Arro : ” Tead, paar huvitavat fakti D vitamiini kohta..” Kuigi seda kuuldes oli mu esmane instinkt pead vastu lauda peksta, siis lõpuks sai ta mind kätte sellega, et D vitamiini puudus võib põhjustada depressiooni. Jumal hoidku selle eest. Asusin ennetustööd tegema. Aga ma ei saa neid võtta, sest ma pole midagi söönud ja pood, nagu te teate, on 5 minuti kaugusel, aga kapten ei oota, ta ärkast just koomast. Kärt tuleb varsti koju. Ma proovin alati alt koridorist kostvate sammude järgi arvata, kas see on Kärdu, aga ta alati üllatab mind mingi lõviliku hiilimisega ja vops – kodus ta ongi.
VLC ei lähe tööle. Ma hakkan ärrituma. kapis on veini, muidu.
Ma saan vist logaritmidest aru, mausun. Müstika.
November 10, 2009
Keit kobistab ukse taga. Ma armastan teda. Me saatsime Kärduga talle orksis kirja, et ta liituks kommuuniga “Loll, aga õnnelik”. Its just for her. Ärkasin täna üles nii, et matemaatika tund juba käis. Ma ei saa sealt puududa, sest tõenäosus, et ma midagi aru ei saa suureneb märgatavalt, kui ma iga tund nagu nugis seal ei istu. Ma loodan, et Magnum läks kooli ja saab aru ja siis seletab. Füüsika osas helistasin eile juba Otile. Lubas aidata.
Vaata, Radiohead laulab ühes laulus ” i cant help the feeling that i could blow thorugh the ceiling if i just turn and run” (Ma tean, et see on natukene 14 jälle”, aga siis tekibki see tunne, et Tartu on liiga väike. Juba suvel me tahtsime Mammuga ulgumerele minna, aga praegu tahaks ka, kuskile suurde linna, kuskile uute linna. Siin pole ka väga viga, aga ma ei taha ju elada nii, et ma mõtlen, et näe, polnud väga viga sellel elul. Ma tahan ju seda noort, toorest, intentsiivset emotsiooni pea kõiges, mida ma teen. Kõik vist tahavad. Meil oli mingi aeg just Markusega mingi vaidlus, kus ma tsiteerisin Arniet. A ütles, et enamik tööd, mis sa elus teed koosnevad suurel määral mõttetust ja tüütust osast, aga see tuleb ära teha. Umbes nii vist oli, aga nii õige ju, nii kurb ju. Muidugi võiks proovida asju ümber mõtestada enda jaoks, mõttekaks mõtestada, aga see on noorena nii raske ju. Oleks siis, et pärast seda ootab mind “see midagi”, aga ma ei tea, kas ootab. Ikka on kõik enda teha, Samas on hea ja rahulik siin Tartus. Intentsiivsuseotsinguil kipun aga igast nõmedusi tegema, mis hiljemal mõtlemisel olid tingitud lihtsalt igavusest. Ei tea, kas tasub ära.
November 8, 2009
Minu ja Kärdi vestlus pärast seda, kui mina olin väikest Battlestar Galactica maratoni ja tema pärast Grey’s Anatomy vaatamist koos suitsule läksime. Olgu mainitud neile, kes veel ei tea, et Kärt põlastab igasugust ulmet ja sellega seonduvat.
Mina:(üleni haaratud BG temaatikast): ” Kui sul oleks valida, kas surra koos kahe tuhandega ja päästa selle läbi kümme tuhat või põgeneda kahe tuhande inimesega ja seeläbi jätta surema kümme tuhat inimest? Rohkem inimesi ei ole ja sellest sõltuks rassi ellujäämine..”
Kärt: “Muidugi päästa ennast ja jätta kümme tuhat surema!”
Mina: “Päriselt vä? Sa jätaksidki kümme tuhat surema? Kui sellest oleneks rassi püsimajäämine!? “
Kärt: ” No mina olen oma rass…kas nad oleks eestlased muidu vä?”
Mina: ” Eee, ma mõtlesin rohkem nagu tsivilisatsiooni kosmoses..”
Kärt: ” aeeeeh..kosmoses..muidugi….”
Mina: ” Aga kui seal kümne tuhande seas oleks mina..? Jääksin sinust maa peale maha lehvitama ja surema, kui sina laevaga minema sõidad..?”
Kärt:” Ainus laev, mis on, sõidab vee peal”
Mina: ” Ei, kosmoselaevaga”
Kärt: ” aeeeehhh…kosmoselaevaga…muidugi…”
Mina:” Eino kujuta ette siis tavalist laeva, kui sul kosmoselaevaga probleeme on..”
Kärt: ” Mida? Tänapäeval ei sõideta laevadega kurvalt minema, teisi surema jättes…meil on ju lennukid. Sa võid ju laevaga minema minna, ma tulen lennukiga järgi..”
Mina: “Oeh…aga päriselt..mis iganes moodusel, kas sa ei sureks minu eest, kui oleks ainult kaks gruppi inimesi alles ja ainult üks grupp jääks elama ja me ei oleks samas grupis, kas sa siis ei sureks minu eest..:(?”
Kärt: “Eino, ma hiiliks salaja sinu gruppi..;)”
Mina: ” (topeltoeh)”
November 7, 2009
Karma police, arrest this girl.
Lumi tuli maha. Esimesed märgid saabuvast aastaajast toovad alati mingi teatud meeleseisundi. Sellise meenutava ja meloka. Paar päeva ainult. 1kõik kas see on siis esimene lehesadu, esimene lumi või esimene pirogovi ilm. Lumi näiteks toob kaasa minu muusika muutumise. Üldiselt on mu muusika intentsiivne, aga lumi toob hops-tops-Radiohead’i tagasi pilti. Veel mõned tarkused. Kui sa oled noor, nii 20 ja midagi, siis on ju loomulik, et sa vaatad aasta tagust aega ja mõtled, et kuratma olin ikka loll siis. Nüüd olen targem. Kui sa oled 15 ja vaatad seda aega kui sa olid 14, siis on asi veel hullem, aga kui kaua nii läheb? Kui ma olen 40 ja vaatan tagasi ajale, kui ma olin 39, kas siis on ka vahe märgatav? Ma ei mõtle selle all seda, et 39 aastaselt oli mul selle ja tolle kohta vähem teadmisi, ma pean silmas just käitumuslikku muutumist/arengut. Kui see nii on, siis peaks raugad ikka fucked-up-targad olema. Kui ei ole, siis tahaks teada kuna ja mis põhjustel see kiire areng järsku aeglustub või peatub. Kas inimene siis ‘leiab ennast’ või? Või loobub üldse ära või kaotab huvi või ta lihtsalt kujunebki välja millekski, mida on teatud aes juba väga raske muuta. Tahtes seda muuta, siis ikka teadlikult ja pingutustega. Mina ei pinguta näiteks veel, ma lihtsalt avastan, et ohnäe, jälle olen targem, kui ma 40 olen, mis siis saab? ma ei tea, kas te saite aru. Bioloogiline kell tiksub.
Ma nägin öösel unes, et Homo oli rõdule kinni jäänud ja lumehange ära külmunud. Miski ei paku mulle praegu suuremat rahuldust kui see, et ta enda põske vastu mind hõõrub.
Ma ei käi praegu eriti palju tööl ja see on nii imelik. Kõik oli sätitud töö järgi. Õhtused tegemised hommikuse tööleminemise aja järgi, hommikused ärkamised õhtuste töötundide järgi, kõik ühesõnaga. Nüüd tulen koolist koju, ei lähe tööle, imelik on. Üleeile kulmineerus see 7 tunnise koristushooga, kirglikult. Eile siiski käisin seda Galat teenindamas. Esimest korda tehti sünkroonteenindust 300′le inimesele. Esimest korda elus sain/me teeninduse eest nii ilusa ja suure aplausi. Hea tunne oli küll. Koolis on nii palju, et Magnum ja mina oleme nüüd pinksid. Raske on keskenduda ja mitte nareda, kui ta harjutuse õigesti tegemise puhul sulle “bujaa!” hüüab. Raske on mitte naerda.
Mi: ” Kurat, ma ei saa aru, kus see astme märk kalkulaatoril on..”
Ma: “Mirjam, see on siin. Sa saad võtta ükskõik, mis arvu, ükskõik, mis astmesse…ja ma ütlen sulle…võimalused on lõputud..”
Katsu siis tasa olla.
Villem tuleb täna Tartusse. Johanna tuli üleeile Tartusse. Täna näen võib-olla neid mõlemaid. Ma tahan täna näha neid mõlemaid. Pärast seda gala asja on mu jalad hästi valusad. Kontsad, noh. Ma tapaks praegu selle eest, et Kärt R mulle ukse taha tuleks ja pakuks mulle jalamassut. Ma tapaks praegu selle eest. Seoses sellega, näen ma nüüd J ka vahepeal. Enam ei pane tähelegi eriti, et me teregi ei ütle, aga kui selle peale mõtlema hakata, siis on natukene veider, et sellisele osale elust enam teregi ei ütle. Natukene nõme.
Kärdil on kiire, Kärdil on palju teha just nüüd, kui minul ei ole. Ma lohutasin ennast sellega, et enam ei ole 180 h tööl ja x h koolis, nüüd saab Kärduga koduchilli teha ja filme vaadata, aga ei saa, sest Kärdul on kiire. Harjumatu, et reede õhtul, kui ma küsin, et mis ta homme teeb, siis ma saan vastuseks “ärkan väga vara teen ennast korda, lähen töö juurde, lähen Murca juurde, lähen raamatukokku jne” Ja minu vastus on “Ma ei tea, magan” Ma olen alates ma ei tea mis kuust kõik nädalavahetused tööl olnud, niiet see ei olnud aeg, mida oodata kui puhkeaega. Nüüd on ja see ei meeldi mulle. Ära hala, Mirjam.
Villem ületas just Tallinna piiri. Varsti tuleb.
Panin just radiohead’i mängima. Fake Plastic Trees. (: Tsau Saara-Nette,
