Sügis tuleb peale. Me eile rääkisime Mammuga, et sügis soosib sellist poolilusat low-down-calm perioodi. Mitte otseselt emotsionaalselt kurba või halba aega, aga sellist emotsioonipõhist järele mõtlemise aega. Sellist, et oled kodus ja loed ja kuulad muusikat ja tahad üksi olla ja ei jookse vaid mõtled ja ei maga, et välja puhata vaid mõlgutad poole ööni mineviku – tuleviku = iseenda kohta mõtteid ja loed veel. Mul on praegu mõtlemise aeg. Tihtilugu on nii, et hakkad millegi üle mõtlema, kohe tõsiselt mõtlema, et miks nii, miks naa läks. Mis ma tegin, mis ma otsustasin, mida ma siis ei teadnud, mida ma nüüd tean ja siis sa avastad, et sa järsku enam ei mõtle, sest pea blokeerib. Ja siis on sada asja, mida tegema peaks ja mida tegelikult rohkem teha tahaks kui oma mõtted korralikult läbi mõelda ja oma kogemused korrastada kindlateks teadmisteks ja sealt teadlikult veidi teisiti ja vahest isegi paremini edasi areneda. See ei ole kerge töö ja sellega võib kaasneda mingi üldine kurvameelsust meenutav seisund, aga ilma otsese kurbuseta, vaid sellise ” oli, mis oli ja hea, et oli” tundega ja siis loodetavasti, kui mõtted ära on mõeldud, siis on edasi püsivam, teadlikum naeratus, sest palju on õpitud ja vähe kahetsetud. Võib ka halvemini minna, aga mitte minul. Kui palju on õpitud ja vähe kahetsetud, siis on ju põhimõtteliselt väga hästi läinud.
Kärdul on endiselt Ricky periood. Me räägime vähe – see sobib mulle praegu. Eile lugesin Gandhit. Ega see mees väga valesti asjadest aru ei saanudki. Pärast hakkasin lugema “Aga kirsipuu On Olemas”, mille valisin kunagi antikvariaadist puhtjuhuslikult. Täiesti hea on.
Mida rohkem ma loen, mida Saara Norras teeb, seda rohkem ma tunnen, et peaks tegelikult ju sama asja tegema. Nagu poolsundluslik neutraalne enda periood, kust tagasi on targem tulla. Või läheks hoopis sõjaväkke..? samas.
