Mul oli üleeile üks tujutõstev jutuajamine meie nõudepesija Annega. Sisenen mina riietusruumi ja Anne juba kaugelt hõikab: ” Näe, rõõmupallike!” Mul kohe tuju jälle hea. Vastasin, et vahest jätaks selle ‘pallikese’ sealt lõpust ära. Niigi kompleksid ja nii. Anne seepeale, et hüva, teeme siis rõõmurullike. Mitte kuigivõrd parem. Protesteerisin ka selle peale abitult, mille peale mulle teatati, et rõõmurullike olen ma selle pärast, et iga kord, kui ruumi sisse VEEREN, täitub tuba hea ja rõõmsa auraga. Selle peale oskasin vaid pöialt imeda.
Kui ma pärast mingit töömaratoni koju tulin ja avastasin, et jalad on veidi ebatervelt tundetud, siis poleks osanudki midagi paremat tahta kui, seda et su oma enda õe väikesed soojad käpakesed su jalad käte vahele võtab ja neid õrnalt-õrnalt mudima hakkab. Ma ei lähegi mehele. Jään siia Kärduga. Pärast seda oli uni nagu nugisel. Ärkasin lõuna paiku üles, läksin pärastlõunal magama, ärkasin õhtupoolikul üles, läksin õhtul magama, ärkasin hilisõhtul üles ja tegin ööund. Vabandust sõbrad, kui ma teid alt vean ja välja ei tule. Ma päriselt ka ei jõua vahepeal. Ma ei ole praegu väga tugev.
Kärt obsessib Ricky‘ga. Päev otsa on klapid peas ja see broadcast käib. vahepeal on nii creepy, kui ma rahulikult nillin kuskil ja siis Kärt jalutab mööda, niiet klappe pole näha ja siis poolhüsteeriliselt naerma hakkab. Korraks tõmban valvsaks, et kas nüüd on see murdepunkt siis käes, aga siis tuleb kiirelt meelde, et ega ta asjata ei naera.
Viimasel ajal on uned ka kahtlasemad kui tavaliselt. Täna öösel nägin unes, et mu vend oli teadmata kadunud ja politsei teatas, et ega enam midagi päästa ei anna – surnud ta tõenäoliselt on. ja siis sinna otsa sain teada, et Joosepil on vähk ja tal on 2 päeva elada. Siis ma ärkasin selle peale üles, et ma nutsin nagu loll ja oleks peaaegu öösel Ilmarile helistanud, et küsida, kas kõik ikka korras on. Jossile poleks vist väga traati tõmmand, et küsida ega tal vähki pole. Oleks võidud valesti aru saada või nii.
Kärt jõudis koju! Ma nüüd jooksen, et teda emmata ja siis tunda, kuidas ta mind tüdinud ilmel maha püüab raputada. (:
Esiteks, see sõna on “podcast” ja teiseks ei ole ma nendeni veel jõudnud, vaid kuulan varasemaid saateid. Nii et täiesti vale jutt, täiesti.