Eile siis. Läksin töölt ära, tööl ei olnud hea päev. Läksin parki sõpradega kokku saama. Ei olnud inimeste tuju, läksin koju. Õnnis. Oma voodi, pleier ja mitte õhtegi inimest, peale Kärdi, keda ma tehniliselt ei loe endast eraldiseisvaks isikuks. Siis helistab Magnum ja teeb oma koera häält, et lähme ikka välja, lähme ikka. Mõtlesin, et ega siis sõpra ikka hätta ei jäta. Mainisin küll, et ega ma pidu ei tee eriti. Läksime superpoodi. Kaua mõtlesime, kas juua ballooni või midagi sortsu iseloomukamat. Magnum arvas, et kui me lahjat võtame, siis läheb hammas verele ja me ei taha enam koju minna, niiet selle võiks vahele jätta ja rummi osta. Sõber Sile tuli ka. Hakkasime siis koos aega veetma. Võtsime rummi ja pärast seda liikusime Õigeusu kiriku juurde. Ma ei tea, LSile tahtis. Seal me siis jõime kolmekesi. Sain enda lohutuseks teada, et mehed põevad küll, ausõna. Siis oli aeg sentimentaalseks minna ja SIIS ilmus nurga tagant välja Õigeusu papi, kes meid nahkpiitsaga nüpeldama hakkas ja venekeelse sõimuga üle valas. Põhjusega muidugi, aga see oli nii lambist. Miks tal üldse piits varahommikul kirikuhoovis kaasas on?
Ja siis oli vaja Toomele turnima minna. Nagu hommikul selgus, siis see mägi, millest me Magnumiga üles turnisime oli ikka päris Mount. Ma ei tea, kuidas ma hakkama sain sellega. Ja siis tuli hommik. Ja nüüd ma olen tööl. Täna Kärdile. Üritan puslet kokku panna.
