Ma eksisin rängalt, kui ma arvasin, et kooli ja tööpäeva vahele jääb mul 2 tundi vaba aega. Hoopis 4 tundi jääb. Mul on koolis vähem teha kui ma arvasin.
Niisiis. meie psühholoogia õpetaja. Ma ei saa üle temast. Vend ise on selline 30midagi aastane. Kergelt bohem ja puha. Üleni mässaja. See Lahe õpetaja, kes ütleb, et see on väga inimlik, kui sa pohmelli tõttu kooli ei jõua ja viitab suitsetajatele kasutades sõna ‘me’. Istub laua ääre peal ja tunnetuspsühholoogia kohta kasutab sõnu nagu ‘crap‘ ja muu säärane. Iseäranis kummaline on see, et nimetab end kliinilisele psühholoogiale spetsialiseerunuks. Selle peale tekib kohe küsimus, et miks-miks ta siin siis on? Okei, see oli sissejuhatuseks. Saime ainekavad kätte ja hakkasime uurima siis. Esimene tund ju ja puha. istub vend siis laua peale, just because he can. Hakkab seletama: “Riiklik õppekava näeb ette, et ma õpetan teile neid asju, mis siin paberil kirjas. Riik tahab, et te seda õpiksite. Probleem seisneb selles, et ma ei taha õpetada teile seda….mida riik…tahab….et ma….õpetaks…” Ja ta tõusis, silus juukseid, vaatas sügavalt klassile silma ja prunditas huuli.
Jumal tänatud, et ma ta ainet võtma ei pea. Jumal tänatud.
Muidu. keidu tuli täna Tartusse ja ma hirmsasti tahaks näha teda enne tööd, niiet ma nüüd sukeldun pesema. Ja siis linna. ja siis koju. Ja siis kooli. Ja siis on kõik. Over. Done. Vsjo.
