September 22, 2009

Sügis tuleb peale. Me eile rääkisime Mammuga, et sügis soosib sellist poolilusat low-down-calm perioodi. Mitte otseselt emotsionaalselt kurba või halba aega, aga sellist emotsioonipõhist järele mõtlemise aega. Sellist, et oled kodus ja loed ja kuulad muusikat ja tahad üksi olla ja ei jookse vaid mõtled ja ei maga, et välja puhata vaid mõlgutad poole ööni mineviku – tuleviku = iseenda kohta mõtteid ja loed veel. Mul on praegu mõtlemise aeg. Tihtilugu on nii, et hakkad millegi üle mõtlema, kohe tõsiselt mõtlema, et miks nii, miks naa läks. Mis ma tegin, mis ma otsustasin, mida ma siis ei teadnud, mida ma nüüd tean ja siis sa avastad, et sa järsku enam ei mõtle, sest pea blokeerib. Ja siis on sada asja, mida tegema peaks ja mida tegelikult rohkem teha tahaks kui oma mõtted korralikult läbi mõelda ja oma kogemused korrastada kindlateks teadmisteks ja sealt teadlikult veidi teisiti ja vahest isegi paremini edasi areneda. See ei ole kerge töö ja sellega võib kaasneda mingi üldine kurvameelsust meenutav seisund, aga ilma otsese kurbuseta, vaid sellise ” oli, mis oli ja hea, et oli”  tundega ja siis loodetavasti, kui mõtted ära on mõeldud, siis on edasi püsivam, teadlikum naeratus, sest palju on õpitud ja vähe kahetsetud. Võib ka halvemini minna, aga mitte minul. Kui palju on õpitud ja vähe kahetsetud, siis on ju põhimõtteliselt väga hästi läinud.

Kärdul on endiselt Ricky periood. Me räägime vähe – see sobib mulle praegu. Eile lugesin Gandhit. Ega see mees väga valesti asjadest aru ei saanudki. Pärast hakkasin lugema “Aga kirsipuu On Olemas”, mille valisin kunagi antikvariaadist puhtjuhuslikult. Täiesti hea on.

Mida rohkem ma loen, mida Saara Norras teeb, seda rohkem ma tunnen, et peaks tegelikult ju sama asja tegema. Nagu poolsundluslik neutraalne enda periood, kust tagasi on targem tulla. Või läheks hoopis sõjaväkke..? samas.

September 21, 2009

Mul oli üleeile üks tujutõstev jutuajamine meie nõudepesija Annega. Sisenen mina riietusruumi ja Anne juba kaugelt hõikab: ” Näe, rõõmupallike!” Mul kohe tuju jälle hea. Vastasin, et vahest jätaks selle ‘pallikese’ sealt lõpust ära. Niigi kompleksid ja nii. Anne seepeale, et hüva, teeme siis rõõmurullike. Mitte kuigivõrd parem. Protesteerisin ka selle peale abitult, mille peale mulle teatati, et rõõmurullike olen ma selle pärast, et iga kord, kui ruumi sisse VEEREN, täitub tuba hea ja rõõmsa auraga. Selle peale oskasin vaid pöialt imeda.

Kui ma pärast mingit  töömaratoni koju tulin ja avastasin, et jalad on veidi ebatervelt tundetud, siis poleks osanudki  midagi paremat tahta kui, seda et  su oma enda õe väikesed soojad käpakesed su jalad käte vahele võtab ja neid õrnalt-õrnalt mudima hakkab. Ma ei lähegi mehele. Jään siia Kärduga. Pärast seda oli uni nagu nugisel. Ärkasin lõuna paiku üles, läksin pärastlõunal magama, ärkasin õhtupoolikul üles, läksin õhtul magama, ärkasin hilisõhtul üles ja tegin ööund. Vabandust sõbrad, kui ma teid alt vean ja välja ei tule. Ma päriselt ka ei jõua vahepeal. Ma ei ole praegu väga tugev.

Kärt obsessib Ricky‘ga. Päev otsa on klapid peas ja see broadcast käib. vahepeal on nii creepy, kui ma rahulikult nillin kuskil ja siis Kärt jalutab mööda, niiet klappe pole näha ja siis poolhüsteeriliselt naerma hakkab. Korraks tõmban valvsaks, et kas nüüd on see murdepunkt siis käes, aga siis tuleb kiirelt meelde, et ega ta asjata ei naera.

Viimasel ajal on uned ka kahtlasemad kui tavaliselt. Täna öösel nägin unes, et mu vend oli teadmata kadunud ja politsei teatas, et ega enam midagi päästa ei anna – surnud ta tõenäoliselt on. ja siis sinna otsa sain teada, et Joosepil on vähk ja tal on 2 päeva elada. Siis ma ärkasin selle peale üles, et ma nutsin nagu loll ja oleks peaaegu öösel Ilmarile helistanud, et küsida, kas kõik ikka korras on. Jossile poleks vist väga traati tõmmand, et küsida ega tal vähki pole. Oleks võidud valesti aru saada või nii.

Kärt jõudis koju! Ma nüüd jooksen, et teda emmata ja siis tunda, kuidas ta mind tüdinud ilmel maha püüab raputada. (:

September 13, 2009

Eile sain ma mingi aeg päeval teada, et ma pean hoopis varem tööle minema. Veidi aega pärast seda sain ma teada, et ega ma tõenäoliselt enne kella viit hommikul koju ei saa. Siis sain ma teada, et ma pean hommikul uuesti tööle tulema ja ega ma enne ööd koju ei saa. Natukene kurb tunne tekkis, sest V tuli ju Tartusse. Ja ma polnud teda näinud 1 korda midagi aega. Ja siis ma pean tööl olema kogu selle aja. Ainult enne magama minekut näen teda, püüdlikult oma voodi poole peal uinutamas. Hommikul, kui ma üles ärkasin, et jälle ära minna, siis ta küsis, et kas ma ikka tean, et see on tegelikult ebaseaduslik, kui palju ma tööl olen ja siis ma mõtlesin, et onjah vist. Ma rikun seadust. Breaking the law. Küll see aeg ka tuleb, kus ma ära väsin, aga praegu ma lülitan ennast välja.

vene muusika ei jää kummitama pooltki nii hullult kui ameerika kolmekümnendate oma. Midagi ei saa aru lihtsalt.

musid.

September 7, 2009

Ma tahaksin endale kõigil võimalikel sõnalistel, suulistel, kirjalikel võimalustel teada anda, et Stop Doing That. StOp.

September 4, 2009

Eile siis. Läksin töölt ära, tööl ei olnud hea päev. Läksin parki sõpradega kokku saama. Ei olnud inimeste tuju, läksin koju. Õnnis. Oma voodi, pleier ja mitte õhtegi inimest, peale Kärdi, keda ma tehniliselt ei loe endast eraldiseisvaks isikuks. Siis helistab Magnum ja teeb oma koera häält, et lähme ikka välja, lähme ikka. Mõtlesin, et ega siis sõpra ikka hätta ei jäta. Mainisin küll, et ega ma pidu ei tee eriti. Läksime superpoodi. Kaua mõtlesime, kas juua ballooni või midagi sortsu iseloomukamat. Magnum arvas, et kui me lahjat võtame, siis läheb hammas verele ja me ei taha enam koju minna, niiet selle võiks vahele jätta ja rummi osta. Sõber Sile tuli ka. Hakkasime siis koos aega veetma. Võtsime rummi ja pärast seda liikusime Õigeusu kiriku juurde. Ma ei tea, LSile tahtis. Seal me siis jõime kolmekesi. Sain enda lohutuseks teada, et mehed põevad küll, ausõna. Siis oli aeg sentimentaalseks minna ja SIIS ilmus nurga tagant välja Õigeusu papi, kes meid nahkpiitsaga nüpeldama hakkas ja venekeelse sõimuga üle valas. Põhjusega muidugi, aga see oli nii lambist. Miks tal üldse piits varahommikul kirikuhoovis kaasas on?

 

Ja siis oli vaja Toomele turnima minna. Nagu hommikul selgus, siis see mägi, millest me Magnumiga üles turnisime oli ikka päris Mount. Ma ei tea, kuidas ma hakkama sain sellega. Ja siis tuli hommik. Ja nüüd ma olen tööl. Täna Kärdile. Üritan puslet kokku panna.

September 2, 2009

Eile pärast kooli ja pärast tööd ja pärast magamata ööd. Ma panin siia punkti, sest see läks riimi.  Igatahes pärast kõike seda olin ma kokkukukkumiseni väsinud. Jõudsin koju, vvatasin telefoni, läksin ära ja sain kell hommikul magama, et siis minna kooli ja teha tööd pärast teist väga magamata ööd. Koolis jäin ma muidugi tukkuma ja jumalad on mu peale naeratanud, sest töö juures on mul täna peaasjalikult adminni kohustused. Ma ei tea, mis ma lauas teeksin.

September 1, 2009

Ma eksisin rängalt, kui ma arvasin, et kooli ja tööpäeva vahele jääb mul 2 tundi vaba aega. Hoopis 4 tundi jääb. Mul on koolis vähem teha kui ma arvasin.

Niisiis. meie psühholoogia õpetaja. Ma ei saa üle temast. Vend ise on selline 30midagi aastane. Kergelt bohem ja puha. Üleni mässaja. See Lahe õpetaja, kes ütleb, et see on väga inimlik, kui sa pohmelli tõttu kooli ei jõua ja viitab suitsetajatele kasutades sõna ‘me’. Istub laua ääre peal ja tunnetuspsühholoogia kohta kasutab sõnu nagu ‘crap‘ ja muu säärane. Iseäranis kummaline on see, et nimetab end kliinilisele psühholoogiale spetsialiseerunuks. Selle peale tekib kohe küsimus, et miks-miks ta siin siis on? Okei, see oli sissejuhatuseks. Saime ainekavad kätte ja hakkasime uurima siis. Esimene tund ju ja puha. istub vend siis laua peale, just because he can. Hakkab seletama: “Riiklik õppekava näeb ette, et ma õpetan teile neid asju, mis siin paberil kirjas. Riik tahab, et te seda õpiksite. Probleem seisneb selles, et ma ei taha õpetada teile seda….mida riik…tahab….et ma….õpetaks…” Ja ta tõusis, silus juukseid, vaatas sügavalt klassile silma ja prunditas huuli.

Jumal tänatud, et ma ta ainet võtma ei pea. Jumal tänatud.

Muidu. keidu tuli täna Tartusse ja ma hirmsasti tahaks näha teda enne tööd, niiet ma nüüd sukeldun pesema. Ja siis linna. ja siis koju. Ja siis kooli. Ja siis on kõik. Over. Done. Vsjo.