Aega on jälle mööda läinud. Raske on kirjutada, sest kõik, mis mul öelda oleks, kõlaks hullemini kui ma seda tahaks. No alarm, Salam.
Käisime issiga seenel/piknikul. Family things. Mets võib jah rahustav olla.
Sain eile Hellaga kokku üle maiteakuikauaaja. Vahva, et sellest närvesöövast eelmisest sügisest ka miskit positiivset kaasa tuli. See aasta tuleb sügis teisiti. See, et ma kooli eriliselt ei oota, pole muidugi üllatus. Johannaga hakkasime rääkima, et oioi. Sügisel maabub Tartusse ju uus ja värske veri. Ja siis me hakkasime mõtlema, et see ‘uus ja värske’ on ju kamp 19aastaseid. Need tundusid kunagi vanad.
Pidusid on ka peetud omajagu. Nõmedusi on ka tehtud omajagu. Vähem nõmedad nõmedused ja rohkem nõmedad nõmedused, aga kuivõrd ma olen terve suve praktiliselt töötanud, siis ma võtan oma augustikuu spontaanset puhkust kui õnnistust, mida oleks patt kasutamata jätta. Niiet party on, all night long. Genis käisime ka. Me johannaga ronisime lavale muidugi. Ja siis kell midagimidagi hommikul olime veel lossivaremete juures. Hommikul oli päris kenake üllatusmoment muidugi.
Balletigala oli absolutely flawless. Takuya oli ebainimlikult ilus, nagu alati. Kärdil ja Jaanikal hakkas külm, niiet me pidime ära minema. Nemad läksid Crepi endiste töötajate peole ja mina pidin Johannaga kokku saama. Johanna oli Rebaste juures. Ma läksin ka sinna. Jõime, liikusime ära ja jõime veel.
Kui cosmos on pealkiri “Mida mehed tegelikult mõtlevad”, siis on selle numbri müügiedu garanteeritud. Jahjah, ma tean, et see on pask, aga ikkagi. Ma nii tahaks teada, sest mu ajud on läbi käristatud. Suvi on olnud tegus.
Me istume Kärduga siin Miksikese kontoris. Ma ei oska kontoris olla ja tööd teha, ma tahaks rabeleda kogu aeg.
Teate, kui eelmine band, mis mul flashbackis ja jäi playlisti umbes kaheks kuuks pea ainsaks esitajaks oli NIN, siis nüüd on järjekord Sneaker Pimpsi käes.
Pole midagi häirivamat kui mõni mees pidevalt online, free to chat. vvvvvvvvihhkan..