Blogimisega on natukene see asi ka, et kui kaua aega pole mahti olnud, siis uuesti on mõneti nõme alustada, sest vahepeal on nii palju lahedaid asju juhtunud, millest võiks kirjutada, aga kõigest korraga ei saa ja siis tulebki see ahastuse tunne peale, sest kõigest sellest lahedast kirjutamine võtaks palju aega ja ma olen kannatamatu. Vahepeal ma olen tõesti kannatamatu.
Muidu on nii, et mul on silmas võrkkesta põletik, mis hakkas juba üle jääma, aga tuli eile öösel uue hooga tagasi. UUs ja uhkem. Loll. Mammu ja Tenks panid minema eile. Mammust on pohhui, me nagunii eriti ei suhtle, aga nüüd kus Tenks läind on, siis kellele ma iga õhtu helistan kui mõni üle keskmise psühh idee peaks tulema? Kellele ma helistan, kui ma parasjagu kaltsust endale midagi tapvat peaks leidma? Kes elab kaasa mu mehikestele ja kes teeb muga iga hetk kohvi ja juttu? Teno, tule tagasi.
Aa, paar head tsitaati:
“Vaata, eestlased on täiega aeglased, onju? .. .. .. ..Ma olen aeglasem.” (Markus)
” Ära ole mu vastu nii ignorantne!” (Helen Saar. Põhimõtteliselt, alati kui ma Helenit tsiteerin, siis käib sinna lõppu hüüumärk. )
“Kunagi sain ühte naist. …. … ..Võib-olla saan kunagi veel..” (Mihkel)
Eile, oli see eile? istusime me väljas ja veidi pärast seda, kui Teno rääkis, kuidas ta plaanis pastoriks õppima minna, avastasid Teno ja Kärt, et peaks koos lasteaia tegema. Misssest, et Tenks näeb välja nagu päris kindel seksuaalkurjategija. Siis me mõtlesime, et see võiks olla nakkusohtlike laste mängumaa. Pärastlõunase uinaku asemel toimuks onu-teno kohustuslik loeng tuberkoloosist. Süüfilist jagaks Kärt ja Aidsi leviku eest seisab hea kohalik noorem kasvataja Teno. ma ei tea, see on naljakas.
Veel mingi teine õhtu istusime ka väljas. Umbes nädal aega järjest. Maunts hakkas mingi hetk rääkima sellest, et Hurda pargis vägistatakse naisi jne. Igatahes, et see Hurda park on üks kole koht. Jasiismeniisamajaurasime. Ja siis mingi hetk läks Kärt koju ja mina mõtlesin, et istun veel veidi ja lõpetan oma siidri ära. Lõpuks, pani Mihkel meid Markuse maja ette maha, kust minu poole viib shortcut otse mäest alla.( öelgu see M, mis ta tahab, aga see mägi on suhtleiselt ohtlik. Sellisne üsna järsk ja porine. No igatahes ma ei tahtnud nagu nõrk ka olla ja pärast mingit kogust ilkumist ütlesin ma, et vabalt lähen mäest alla.) Easy. Sain hakkama muidugi. Jõudsin koju. Kärdi toas mängib Nine inch Nails ja tuli põleb. Kärti pole. Ei rõdul ega ka minu toas. Kahtlane. Okei, teda pole kodus. Ometi ta hakkas umbes tund enne mind siia liikuma. Ma olin juba paanika eelvooru sattunud, kui Markus helistas, et mind veel narrida ja küsida, et sain ma ikka koju. Ma ütlesin, et mina olen kombes, aga Kärti pole veel koju tulnud. (ma tõesti kartsin) Meie tundeline Hr. M. vastas selle peale: “Ma ei tea..äkki ta läks läbi hurda pargi koju?” Munn, onju?
Kärt tuli täna Volksi, et küsida, kas ma saan mõne koka käest küsida mõnda lahedat pasta retsepti. Läksin kööki, küsisin Anti käest, et ta õpetaks. Anti toetas käe laubale ja küsis kerge hüsteeriavarjund hääles, et kas ma kavatsen JÄLLE midagi küpsetama hakata või. Seletasin talle, et ohtu pole, ma räägin oma õe eest. Anti tuli saali ja hullult jändas ja kirjutas selle Kärdu pastaga. Nii nunnu oli. Kogu see Mirjam- ei- oska- süüa- teha asi tuli sellest, et ma küsisin neilt, et kuidas oleks hea hakklihakastet teha. Ma tahtsin oma vellele head sööki teha. Panin kodus jahu asemel tärklist. Ei saanud väga hea. Rääkisin sellest ühele kokale. Järgmine kord, kui ma kööki astusin, siis kõik naersid. Kõva häälega. Ja nüüd on see efekt, et nad üritavad mind ikka võimalikult täis toppida kõike toitu, sest pärast seda, kui ma neile tunnistasin, et ma kodus süüa ei tee ja kui, siis pelmeene on nad nii hirmsas ahastuses. Näeks ma siis vähemalt alatoidetud välja või midagi..Muidugi suutsin ma särada ka sellega, et ma ajasin aedoad ja apteegi tilli sassi ja hakkasin juba ägestuma, kui ma arvasin ennast nägevat kõva menüüst kõrvale kaldumist. ära sära.
S’ära-sära.
