June 28, 2009

Tänane päev ei alanud küll paljulubavalt. Kui ma viis minutit enne kella kümmet silmad lahti ajasin ja kella vaatasin, siis jõudsin enese peale juba korraks pahandada, et mispärast ma siis vabal päeval nii vara lauge laksutan. Ma sain enese peale aga ikka korralikult tigedaks, kui mul 4 sekundit hiljem koitis, et ma peaks tegelikult viie minuti pärast kohviku avama. Kiire hammastepesu ja aeglane taksosõit ja 10.14 olin juba kohal ja valmis oma imeilusat narmastega töövormi selga tirima. Umbes 10.18 sõitis Scorpioni auto maja ette ja teadagi. Ma unustasin signa maha võtta. Tüüpiline. Naeratasin seal ja teesklesin, et ma ei ole röövel ja kõik muu selline. Scorpion läks ära. Siis hakkasid mul sukad jooksma. Mõni minut pärast seda ma lihtsalt loobusin ära. Siis tuli Kärdu sinna ja sinna ta jäi umbes kolmeks tunniks. Niisama ajasime juttu ja jõime kohvi. Siis läks Kärdu ära ülejäänud aja ma rääkisin adminniga juttu ja avastasin, et mul pole mitte ühtegi klienti käinud ja siis ma loobusin jälle ära ja tulin koju. Läksin veel poest ka läbi, et oma väikevennale ikka süüa anda/teha. Mis te arvate, mis ma teen, kui ta mulle rõõmsalt teatab, et tal pole kõht tühi, ta käis mäkist läbi?

 

haha..Kärdu tuli siia ja ütles: ” My grand plan for the evening is to drink until i can’t anymore”

 

telefon on katki. Kui kellelgi juhtub kodus vedelema mõni vähegi töötav funkel ja teil on hea süda, siis andke see mulle. Praegu on halb aeg, millal katkist telefoni omada, u know. Oioi. Teate, mis ajab eriti närvi? Kui on mingi teema mingi väike värk mingi väikse tüübiga ja siis on väiksed sõnumid ja kõik see ja siis sa saadad mingi vähe kaalukamat vastust ootava sõnumi ja siis hullult ootad vastust ja telefon juba piiksub, et näesõnumtuli ja siis käib kõhust see väike hüpe läbi ja siis on nii, et telefaking2 kutsub sind mingile perepäevale. Niiiiiiiiiiiivihkan sellist asja.

June 26, 2009

Whta’s up, Oms?

Igatahes olen ma nüüd kodus ja kuna kell on 12, siis ma ajasin oma hukatusse kukkunud väikevenna, keda ma praegu hoian, arvutist minema. Ise tulin asemele. Ta isegi ei kobisenud vastu ega midagi. Ma olen loomulikult alati olnud sellise range autoriteediga. Täna ütles Tõnis mulle tööjuures, et Hitler oli minu kõrval poisike. :( Ma ei tapaks kunagi ühtki juuti, skaudi ausõna.

Eriti hea on taasavastada ammu unustatud asju. Ma olen üle hästi pika aja koduarvutis ja hakkasin siis oma vanades dokumentides sorima, mis on siin umbes aastast 2003. Natuke naljakas. Mingid ülivanad pildid, kus sai ülinõme väljanähtud ja ülivanad logid, kus sai ülinõmedat juttu aetud. Leidsin paar hirmpikka logi, mis me joosepiga maha olime pidanud ja tol ajal ülioluliste ja tapvalt dramaatilistena tunduvad olukorrad saavad praegu üle vaadatud kerge ohke ja itsitamisega. Sealt ei jää ka puudu osa, kus ma tõepoolest olen rõõmus, et ma tänaseks siiski veidi targem olen. Seoses nende vanade asjadega see ka veel, et muusikamaitse oli mul ikka väga hea ühe 15aastase kohta.

Seda kübekest kirjapausi, mis ma siin teinud olen, hakkan ma vaikselt heastama ja üritan asju tagant ette tuua. Täna hakkan ma meenutama, sest muidu kui selleks paari aasta pärast soov peaks tekkima, siis ei pruugi enam meelde tulla. Seda tuleb korrapäraselt teha ja talletada pähe need asjad, mis sa tahad , et sinna kindlasti jääksid ja vähemalt proovida üles ajada need asjad, mis sa tahad, et sinna tagasi tuleksid.

 

NIN kummitab lihtsalt nädal aega järjest. Eino normaalne.

Keit, tule Tartusse, ma igatsen sind.

Villeeeeem, tule jälle Tartusse, ma sind veel ei igatse, aga arvestades, et sul kulub kuni 2 kuud, et seda teha, siis ma alustan varakult.

Kääääärt, ma helistan sulle kohe.

June 26, 2009

Ma pole vahepeal kirjutanud mitte sellepärast, et mul pole midagi öelda, vaid sellepärast, et mul lihtsalt pole sõnu olnud. Kõik on läinud nii kiiresti, et isegi oma enda mõtete blogi ja järjestatus on omadega metsas. Seepärast siis ongi siin kõik unarusse jäänud.

Okei. Me käisime gängiga Jaanipäeval Haapsalus. Tagasi hääletasime peaaegu 12 tundi ja 5. autojuht, kes meid peale korjas teatas keset sõitu, kui ta üritas selgitada oma närvilist tahavaatepeeglisse vahtimist, et värk selles, et ega tal lube pole. Muusika mu kõrvadele. Hetk pärast seda süütas ühe autosoleva täiskasvanu 11aastane vend rahulikult suitsu ja tema vanem õde ütles selle peale peaaegu hellitavalt :” oh sind, konivillemit..” Kui ma poleks olnud ülisuures eufoorias, et keegi meid üldse keset ööd kuskilt Koselt peale võtab, siis ma oleks kogu seda lubade puudumist isegi natukene pahaks pannud.

Jaanipäeval siis suutsime Mammuga mingi kalapaadi ära rottida ja sellega lõbutsema minna. Vein oli ka paadis, niiet no worries. Muidugi soov ulgumerele minna oli suur ja kui me (klišee) mööda heinamaad jooksime ja päike ilus oli, siis oli tahtmine üldse minema minna. UUs avastus. Kui varemalt oleks ma arvanud, et inimene, kes ära kibeleb ei ole oma paikse eluga rahul, siis nüüd olen ma jõudnud järeldusele, et see, kes Ära kibeleb on lihtsalt veel rohkemaks ja intensiivsemaks valmis. See, kusjuures nõuab valmisolekut.

ee..mis veel? Vihma sajab, ma peaks lauad õuest ära tooma. Ma olen tööl.

Tahaks Kärdule helistada ja suikat teha, aga mul pole suitsu:(

Vahel on nii nõme, et blogi on nii avalik, aga vahel on nii hea. Selline müstika tunne jääb natukene sisse, kui sa tead, et mõni vend näiteks albaaniast võib seda lugeda, kui ta tahab. Keelest ta muidugi aru ei saaks, aga see ei vääna seda, et kui ta tahaks, siis ta saaks. Samas aga ei saa ma siin oma muudest eluasjadest kirjutada. No muidugi Kärt teeb seda nagunii minu eest, niiet niipalju siis sellest.

Jaanikal oli lõpetamine. Ta lõpetas keska ära. tubli Jaanika. Saara, tule mu poole, ma valvan oma väikest venda. tuletule sina ka, kui tahad või kui sa albaaniast kohale viitsid kõmpida.

 

muide. Vaadake kõik filmi “Wierdsville”