May 18, 2009

Mu graafik on imelik. Kuivõrd ma lootsin, et minu mai kuu on tulenevalt minu igapäevastest 15-tunnistest tööpäevadest joogivaene, tuleb tõdeda, et ma jätkuvalt alahindan ennast. Üks hommik, kui me Markusega kuskil kell 7 hommikul minu maja taga turnisime ja ma avastasin, et ma pean kahe tunni pärast tööl olema, siis võttis ikka sõnatuks. Ma suudan kogu oma mõtlemise suruda ühte tagumisse pea nurka ja seda seal hoida seni kuni viimane vajadus käes on. Ehk siis ma toon selle sealt välja umbes tund enne töö algust. Alles siis hakkan ma genereerima plaane, kuidas hakkama saada. Igatahes see oli reedel. Enne hommikud oli Zavv ja toomemägi ja kõik muu taoline. Laupäev oli üks neist õndsatest päevadest, kus mul õhtu oli vaba . See tähendab, et teatrisse ei pidanudki minema ja plaan oli paigas. Mõtlesin, et lähen kindlalt Jaanika ja Mammu poole chillima, aga jõudsin koju. Kuskil kuue aeg. Läksin pikali. Ärkasin järgmine hommik laus paanikas, et ma olen hiljaks jäänud. Ei olnud. Hirmust aga olin töö juures eriti tubli. Eile peale tööd läksime Saarega muidugi korraks istuma. Lõpetasin vellekate juures, kus üritasin hommikul kell 6 üli ebaadekvaatset Johannat üles äratada, sest me pidime minema koolitusele “Kuidas olla parem klienditeenindaja?”. Naerda sai hästi palju, aga ma ei tea kuivõrd ma nüüd parem olen. Koolitused on imelikud. Nad ei anna eriti teadmisi juurde vaid tuletavaid neid meelde. Mu töökaaslastel on hea huumorimeel. Igatahes täna, täna on esmaspäev ja Saar ja uibs ja Inga juba kütavad kuskil. Ma ei tea, mida arvata.

Aa, zavoodis siis. Mängisime lauajalksi ja ma ei tea, kas te seda teate, aga ma muutun ikka eriti rõõmsaks, kui ma võidan. Ei, veel hullem – ma muutun kahjurõõmsaks isegi siis, kui ma ühe värava löön. Igatahes mõned ikka vihkavad seda kommet, ma vihkaks ka, kui ma ma ei oleks. Lõpuks, kui mängisime võõraste vastu anti mulle luba võidurõõmutseda meie väravate üle. Laused nagu  ” Motherfucker” ja “hähähähä, te mängite nagu naised” olid mul ikka kasutusel. Umbes selle hetkeni, kui ma üles vaatasin ja sain aru, et üks minu vastastest on mu uus ülemuse moodi asi. Mul oli häbi ja siis ma ajasin õlle ka veel ümber.  Ma ikka ei saa iseendaga hakkama.

May 10, 2009

Hoolimata oma hommikusest kojusaabumisest, ärkasin ma täna üsna vara üles ja olin keskpäevaks juba väljas. Viisin koti parandusse, käisin johhil Volksis külas, harisin ennast espressode alal, lõikasin Markusel juukseid ja tegin veel igast asju. Nüüd lähme Peedule. Mammu korjab meid autoga peale ja tesised tulevad ka õhtul. Aga seda te juba teate, sest te loete Kärdu blogi. jah.

Peedul käisime ära. Ma suutsin ennast vigastada, võrkkiike magama jääda, saunas möllata ja kõike muud, mille korda saatmisel on tegemist olnud hea peoga. Kärt ja Keit mõtlesid välja võimalikult naljakaid plaane, kuidas mind ära tappa. Üks neist plaandest oli see, et nad intensiivselt saevad ühe hiigelkuuse maha ja viskavad selle mulle öösel peale karjudes “Häid Jõule!”. Mammu asjatas niisama ja oli sünnipäeva laps. Markus hoolitses selle eest, et mul ikka maksimaalselt piinlik oleks ja Magnum tiris pükse alla. Jaanika naeris. Kogu aeg.

Hommik ei olnud nii ere. Läksin Vanemuisesse tööle ja õhtul oli kogu gäng meil. Sain hommikul magama, hommikul üles. Läksin tööle. Tulin töölt. Nüüd ei oskagi kuidagi olla. Natukene naljakas, sest ma olen kõige laisem inimene, keda ma tean ja mul on 2 töökohta ja kool + veel mõnetine eraelu. Viimasest peaks lahti mõtlema, aga mis ma siis kogu oma rahaga teeksin?

Kui keegi tahaks suve alguses kanuutama minna, siis ma ajan gängi kokku. Praegu on listis Mina, Kärt, Mammu, Johanna, Jaanika, Magnum, Markus ja kindlasti veel keegi. Me panustame grupisoodukale. Ööbimine on muidugi kahtlane, aga kanuusse saab magamiskoti panna ja siis kordamööda tukastada. Parim mees sõuab.

Aa. Vaata, ma käisin eile üle hästi pika aja Vanemuises tööl. Vahepeal olin kogu aeg Volgas. Igatahes, see soojuse ja armastuse tunne, mis mind valdas, kui ma sellesse majja läksin oli nii ilus. Mitte, et Volgas nõme oleks. Ei ole, aga need on nii erinevad kohad. Teatrimaja on selline…robusta. Teenindad võimalikult kiirelt ja üsna robustselt. Volga samas. Noh, ilmselt juba aimate. Robusta Mirjam saab Volga majas puhkust, korralik Mirjam tõstab pead.

May 5, 2009

Saaga jätkub. Tõehetk on käes. Kraadiklaas on alla ja tulemused selguvad viie minuti pärast. Pinge kasvab.

Muidugi jätkub ka ‘Mirjam armastan Edwrdit ja Laurat’ saaga. Lõpetasin teise osa ära siis mingi öö ja olin vihane, et miks kolmandat ei ole. Ikka räägin “Videviku” saagast. Ilmar, mu vend, kes käib 7. klassis ja kelle klassiõe kaudu ma need esimesed raamatud sain luges ise kolmandat. Helistasin Ilmarile, tahtsin ära kasutada oma haigust ja raamatujärjekorras tänu sellele emmest ja temast ette sebida. Noh, Ilmar ropendas tükk aega ja vingus, kuidas see loll Kaisa juba seda läbi ei saa loetud. Ma kaotasin peaaegu lootuse. Jaanika tuli külla ja koos temaga tükike uut lootust. Laura on ju fanatt. Muidugi tal on olemas need, muidugi on. ja ma sain sama öö need kätte ja järgmine hommik oli juba kolmas läbi. Mul on hea tuju, sest neljas veel ootab. Ma hoian seda 1. lehekülge eriliseks hetkeks. Emme on nii vihane, et ma sain ja ta veel ei saanud ja siis ma aeg-ajalt helistan talle ja räägin kui põnev ikka on. hihihi.

Jälle on päev möödas ja jutt magas draftis. Käisin siis täna oma esimesel tööpäeval uues kohas. Kui te satute Volga kohvikusse, siis on võimalus mind näha narmastega kleidis ja kes mind tunneb, teab, et see on harv nähtus. Venelased seostuvad narmastega.

Kui me emme ja Ilmariga juttu ajasime ja teemaks tulid jälle tema vene keele hinded, siis emme arvas, et Arnts on teinud tõsise vea kasvatades meid tiblavaenulikus õhkkonnas. Meil ilmariga tuli ühest suust vastus “Ei!”, milles oli kerge hüsteeriavarjund. Mina näiteks arvan, et see on kõige õigem osa minu kasvatusest. ma arvan üldse palju.

Mammul oli siis sünkar täna ja eile. Keskkööl tellisime talle joogi, tõstsime üles, laulsime, murdsime botaabikaaeda sisse ja olime niisama lõbusad. Peale Raidu olid seal veel mingid nende kursakaaslased, keda ma ei tundnud, aga kes lõpus väga vahvalt ära kammisid. Siis hommikuks oli Jaanika nende maja ette kriitidega sirgeldanud erinevaid õnnitlusi ja meie raamat sai ka valmis ja siis tuleb veel palju üllatusi talle. She’s worth it.

Mul pole tänasest alates enam ühtki vaba päeva terve kuu jooksul. Mul on kool ja kaks töökohta. Üks lõppeb kell viis ja teine algab kell viis. Kumbki koht saab 15 min. kannatada igatahes. Ma ei tea mis minust juuniks alles on, aga vähemalt on raha ja vähemalt on mai vähese pidustamise kuu.

Mis ajast ma selline olen?

ütlen=eitee/mõtlen=teen.

Vahel võib anda endale aega asjadest üle saamiseks.

May 2, 2009

Pärast kuute päeva palavikku on nii nõrk olla, sest hetkel jookseb seitsmes tormiga peale. Ja mina pean oma võimaliku tulevase tööandjaga kohtuma minema. Ma loodan, et Johh teeb ise kõik rääkimise, sest mina näen välja nagu auto alla jäänud karjaloom. Isegi näkku määritud tooted ei varja tõelisust. Vähemalt saan välja.

Okei, Kärt korraldab kuskil mingit rahvusvahelist finaali. Mu teine pool töötab sujuvalt haridusministeeriumis. Oma vanematest ei hakka ma isegi rääkima. Üks neist ajab veel hariduse asja ka. Üks õpib doktorantuuris. Kolmas üldse omandab maiteamitmendat kõrgharidust. Mina siis sebin täiskasvanutes ja olen vahelduva eduga ettekandja. Ma ei ole ennast kunagi läbikukkunuks pidanud, aga vahest oleks aeg või nii. Kaua ma vabandan ennast välja sellega, et aega on. Aega kusjuures ei ole. Ma sattusin tsipa paanikasse, kui ma lastele hakkasin mõtlema. Selle nurga alt, et kõigepealt oleks meest vaja, kellega sa üldse tahad lapsi saada. Hard to come by. Teiseks peaksin ma selle mehega tahtma lapsi saada isegi pärast seda, kui armumine on üle läinud ja koos veedetud aastate number on suurem kui 3 ja sa tõesti tunned inimest, mitte ei avasta ühel hommikul, et jah. Läks vist katki. (ma ei ole kibestunud, ma ei ole kibestunud, ma usun armastusse.). Eks? praeguste arvutuste kohaselt läheb ikka aega ja ega ma igavesti 19 pole.

Issand, ma ei peaks muretsema selliste asjade pärast. ma olen alles 19.

Mitte igavesti, Mirjam.

Jah.

Missugusest objektiivsusest saab inimeste puhul rääkida, kui kõik info, mis nad endasse imevad läbib nende mõttefiltri ja saab lõpuks nende poolt tõlgendatud? Kõik, mis on tõlgendatud on tõlgendatud inimese enda poolt enne kui selle info põhjal kujundatakse arvamus. Mis kõige hullem – ma tõlgendan asju vastavalt oma hirmudele ja kogemustele ja teen seda tihti tumedamates toonides kui vaja oleks. Nii harva ei tõlgendata asju valesti, eriti kui need asjad on olulised. Puusse.

May 1, 2009

Suur osa mu kunagisest ja praegusest põhigängist taunivad sügavalt seda, et ma aeg-ajalt vahin sci-fi’d ja mängin vähestes kogustes arvutimänge. Teine osa taunib mind nüüd sellepärast, et ma hakkasin eile siis “Videvikku” lugema ja noh..ma ikka armastan seda. Ma tean, ma tean. Mu vend, kes õnnetuseks käib 7. klassis armastab ka ja ma tean(matean), et kinosaalis ja raamatukogu järjekordades on enamik inimesi alla 16 aastased. Aga mis seal teha. Fakk endised või praegused mehed. Ma armastan Edwardi. Ei, ma arvan, et sa ei saanud aru. Ma armastn teda. Mind on terve päev ahastusse ajanud, et mina olen mingi Mirjam mingis Tartus ja Edwardit ei ole olemas. Emme toob mulle täna 2. osa ka. Vähemalt on öö sisustatud.

Nüüd on järgmine hommik, jutt magas öö otsa draftis.

Ööösel lugesin siis teise osa ka ja noh. Ma ei ole vähem hale, kui eile.

Kui Markus mulle öösel helistas, et pidu teha ja ma ütlesin, et ma loen, siis oli tema hääles sellina armas ja väga siiras ja väga suur üllatus. “Päriselt vä?!”. Noh, mis seal ikka. Ma olen üllataja. Tegeliskult ega ma oleksingi nagunii väljas olnud, kui ma haige ei oleks. Khm. Tervisejutt. Ma olen haige ja see ei lähe üle. Lihtsalt paneb näkku. Ja suvel on eriti veider haige olla. Talvel on vähemalt see, et passid oma toas voodis ja vaatad asknast välja, kus on külm ja niiske ja pime ja märg ja see pakub natukene lohutustki, et sa saad soojas toas teki all passida. Suvel? Noh, kui väljas on soojem kui sees ja inimesed on õnnelikumad kui talvel, siis see imeb, kui aus olla.

Muidugi hea asi on see, et minu ingel, ema ja kaitsja Mammu tõi mulle mingi arvuti, millega ma saan oma toas filme vaadata. Täna alustan “Battlestar Galacticaga”. Seega on tõenäosus, et ma ka peale tervenemist koju jään. Vaevalt ma 4 seasonit haige olen. 4 seasonit + miniseeriad+filmid. Kahtlen, et palavikusõber nii kauaks jääb. Ja kui keegi tahab, siis võiks minna kinno uut “X-men’i” vaatama. 1. maist pidi tulema.

Ja siis eile rõdul sadas minust üle rahulolu vihm oma elu pärast. Hiljem, kui ilmnesid seniteadmata asjaolud (hahahhhahahahahhaa)mõtlesin ma, et this is more than i could handle, aga ma hakkan rõõmuga tõdema, et kui sügisel Jaanika ütles, et ma olen tugevam kui ma arvan, siis võis tal õigus olla. Ma olen päris tugev.

Ja kui keegi tahab haigele Mirjamile, kes näeb eluhalb välja külla tulla ja mahla tuua ja juttu ajada, siis helistage vabalt. See oleks mu elus päeva kõrghetk. Tõeline elu on aga arvutiekraanil ja raamatutes. Vähemalt preagu. Nii on palju põnevam.

Kärt sai täna palka ja ma nii ootan, et ta ostaks midagi supermõttetut, et ma saaksin talle seda sama nägu teha, mille tema alati oskuslikult näole manab, kui mina kaltsukatest oma tagasihoidliku saagiga kord kuus koju siblin.