Nagu 5 aastat oleks minust sujuvalt üle ujunud.
Kohvikoor sai otsa. Piimaga ongi parem, aga piima ka pole. Ma lähen ja teen Johhiga hoopis mujal kohvi. Täna on mul kurk valus, sest me laulsime Saare pool Saaraga tund aega karaoket. Ma ei olnud varem kunagi karaoket laulnud. Mul on pisut häbi, aga see vist oli isegi lahe. Omavahel või nii.
Explore yourself.’
Leiutasun eile vanasõna. “Ega töö tegijat sega.” Ma olen kullakaevandus.
Ma ei ole teab mis äss matemaatikas, onju. Aga kõikidel matemaatikutel ja füüsikutel, keda ma tean on kalduvus olla veidi imelikumad kui teised inimesed. Ma mõtlen neid vanemaid, neid õpetajaid. Igatahes on vähe asju, mis mind nii vähe erutavad kui matemaatika. Vastupidiselt mu õpetajale, muidugi. Mul oli nii mittemidagi väljendav nägu kui olla saab, kui õpetaja ütles sellise lause: “Ilma piirväärtusteta…ilma piirväärtusteta ei saa me isegi mitte hingata! “ Mõned tunnid hiljem tunnistas ta üles, et graafikud panevad tal jalad värisema. Mine võta kinni. Sisemine psühh täitsa olemas. Aga ta on päris lahe.
Mulle ei meeldi, et V Tallinnasse kolis. Mitte et ta mul speeddial‘is oleks olnud, aga kui ma ta sinna panna oleks tahtnud, siis ta oleks Tartus vähemalt. Tallinn võib inimese ära rikkuda, kui just hoolega peale ei passi. Villem on õnneks üsna hoolikas.
Marquez ütles kunagi midagi sellist, et inimese oskus mäletada head ja unustada halb tagab tema ellujäämise. On vist üsna õige, sest mina ei teaks kus ma oleks, kui ma unustada ei oskaks või ei tahaks. Ja mul on veel hea elu olnud.
Mul polnud lihtsalt sõnu, sellest selline pikk vaikus. Üks õhtu ma lamasin voodis ja mõtlesin, et ma kirjutan siia “my life is as good as it gets”, aga ma ei jõudnud voodist püsti tõusta. Rääkides voodist, siis mul on nüüd see kõige parem voodi maailmas, kus ma väga vabalt võin risti magada ja keegi ei mölise ja mis peamine, voodist välja ka ei kuku. Siis eile, kui ma jooksmast tulin, mõtlesin ma, et viimaks ometi olen ma lausa sunnitud Toomemäel orienteeruma õppima, sest noh. Ma liigun seal nüüd tihti. Aga muidugi pidi Saara mind minu tänavale juhatama, mis oli nurga taga, sest see mägi, see on keeruline, noh. Ja eile oli mul natukene kehv päev. Matemaatika tõttu. Aga kui emme helistas ja ütles, et ta annab oma juuksuri aja mulle, sest ta on haige ja maksab selle isegi kinni, siis ma olin õnnelik. Mariliis on see sõber, kes tuleb sinuga “Kevadet” vaatama, mis siis et talle ballett ei meeldi ja missiiiis, et ma seda juba näinud olen, aga ta ikka tuleb. Seda peab nägema ja mitte ainult selle pärast, et peategelane on maailma kõige ilusam mees vaid see on niisama ka väga hea.
Mingit pidu on ka vahepeal ikka tehtud, nalja on saanud, asju olen saanud, rahu olen saanud, hullu olen saanud. Kuigi ma saan liiga palju ei teki ikkagi seda küllastunud tunnet, et enam pole midagi. Kõige suurem on veel ees ja elu on kevadine täna.
Nüüd siis elu juurde. Dexter. Dexxter. Deeeeeexter, ich liebe dich. Ausõna. Mul oli üks ilusamaid nädalavahetusi üle. Lebasin voodis ja vaatasin 1 season päevas. Sõin ja vaatasin ja vahepeal tegid Kärduga suitsu, sest ta ka vaatas. Samal ajal, sama asja, teises toas. Nüüd tuleb söögiga pausi pidada, joogiga pausi pidada ja kooliasju teha, mis ei ole üldse halb, sest ma olen juba tükk aega oma elu nii palju meelitanud, et isegi kool tundub hea mõte.
