Inimestel on alati igast asju üle, kuskil keldris või nii. Kas kellelgi on äkki üle mõni väike laud? Ükskõik kas ümmargune või kandiline. Mul ei ole eriti raha.
March 21, 2009
Jahjah. Ma olen täna kuulnud nii rõvedalt palju eriviisilist vingumist selle kohta, et põhimõtteliselt algas täna kevad, aga lund sajab ja nii nõme ja vingume Eesti kliima üle. Ma ei tea miks, aga ma tõsiselt armastan seda. Ja just viimasel ajal olen ma saanud eriti mitmeid imestavaid pilke, kui teema läheb väljamaade ja soojade maade peale ja ma teatan, et ma ei koliks ära. ma ei taha mujale. See tundub olevat imelik. Täna küsis mu käest seda sama asja mu endine lasteaiakasvataja. Küsis, et kas ma siis kindlasti tahan ikka maailma uurida ja ringi rännata. Ta oli selles ühesõnaga kindel, et tahan. Ma ei tahtnud ja selle peale ta ütles, et näed siis kui tore, et sa selline oled. Võib-olla on asi selles, et ma allergiline selle päikese vastu olen või selles, et üleüldse ma kuumas ei funktsioneeri, aga ma armastan Eesti kliimat. ma ei suudaks elada päikesega iga päev näost näkku. Mu nägu hakkab nutma siis. See parkides joomine on muidugi lõbus. Ja märgi jalgu ma ka ei salli, aga muidu on nii norm. Kärt, vot tema peaks lõunas elama. Ma küsisin ta käest täna, et kui ta saaks valida ühe asja oma füüsilise keha juures, mida ta kunagi ei muudikas, siis mis see oleks. Alguses ta vastas, et rasv ja siis me naersime tükk aega. Mustem huumer. Aga tõsiselt pakkus ta varbaid. VARBAID, MITTE OMA TÄIUSLIKKU NAHKA! Tal on suured rinnad, tõmmu nahk, hea nahk, ümmargused silmad. Minul..noh, võta vastupidine. Aga igatahes ma ei saa aru, et keda need vavvud kotivad.
Mulle meeldib koju tulla, kui ta magab. Kuidagi õnnis ja emalik.
March 18, 2009
On olnud paar kahtlaselt vaba päeva, millele on kiirelt sappa trügimas 8 mitte eriti vaba päeva. Mulle meeldib tööl käia ja see on uskumatu, kuidas ma arvasin ennast mitte kunagi nõnda ütlevat. Nende paari kahtlase päeva jooksul käisin teatris “Kogutud Teoseid” vaatamas ja see oli hea küll. Ei tahaks öelda “soovitan”, sest selle sõnaga lause ei kõlaks hästi, umbes nagu 49 aastane tark akadeemik, kes on endine üliõpilasseltsi või veel hullem, korporatsiooni liige. Ma vihkan korporante. Eilne õhtu Krooksus ainult süvendas seda arvamust. Ronald ja Sander muidugi ei loe eriti, nad ei ole nagu päris. Sander üllatas mind, kohe päris tõsiselt. Aga üllatused üllatusteks. Ma tundsin ennast hästi ja ma väärin ennast hästi tunda palju tihedamini kui ma seda teen ja asi ei ole suures egos, et ma nii ütlen vaid selles, et ma kohe tõsiselt tunnen ennast enda pärast hästi üsna harva. Teiste pärast tunnen ma ennast hästi palju tihedamini ja see häirib mind, et minu heaolu ja õnnetunne sõltub enamjaolt sellest, kui õnnelikuks keegi mind teeb, mitte sellest kui õnnelikuks ma iseennast teen. Ja see häirib mind juba mitu-mitu aastat, sest see teeb mind sõltuvaks ja paneb teistele kohustused, mulle ootused ja oh õudust, nende ootuste täitumine ei sõltu minust, mis omaette on ju üsna lihtne. See tähendab, et mul on vähem vastutust ja vastutus ei lähe üldse peale mulle.
Keidu tuli siia. Imelik, mul pole isegi temast nii kahju kui sinust, sest sinu lugu on palju kurvem ja sina oled see, kes maha mängib, mitte ei saa maha mängitud ja üks muutub alati teiseks. Ei tahaks su lõppu näha. Seda sinu enda pärast, ma ei tunne kahjurõõmu, mul on lihtsalt kahju.
Hellaga nägin ja see oli nii hea, et tahaks veel.
Kõik kuidagi kordub või on asi selles, et ma olen seisev vesi? Ei, kõik kordub, sest ma liigun. Kiiresti.
March 13, 2009
Maailmas on vähe asju ja inimesi, mida (keda) ma armastan nii palju kui oma uut soengut. Ma ärkasin täna Magasinis. Hommikul, kohe peale ärkamist ei saanudki aru mis toimub. Siis mõtlesin , et teen Mammule ja Kärdule veidi nalja. Helistasin neile ja ütlesin sellisel ebaleval toonil, et ma just ärkasin Magasinis ülesse. Mõlemad tüdrukud vaikisid telefoni umbes pool minutit ja siis ma hakkasin kiirelt seletama asjaolusid, mis ei olnud üldse sellised, et vaikima peaks ja siis mõlemad need tüdrukud ütlesid, et nil käis jõnks kõhust läbi. On vähe inimesi, kes armastavad mind nii palju kui mina oma uut soengut. Nemad on näiteks need vähesed.
Ma alati nean ennast, kui ma avastan, et ma olen kosmeetikusse aja pannud varemaks kui kell 4 või 5. Alati peab vara tõusma ja siis peale seda on mõttetu, sest midagi ei ole teha linnas.
shshshameless
March 12, 2009
Minu kõige nõmedam hambaarsti juures käik üldse. Läksin kabinetti, ise üleni uhke, et näe, kiks on parem juba. Nii kauaks siis seda rõõmu. Arst vaatas suhu ja ütles sellisel saatuslikul toonil : ” Nii, siin pole enam midagi teha. kutsuge kirurg sisse.” Muusika mu kõrvadele. Noh, alguses oli natukene nagu see lootus, et äkki see kirurgi inimene tuleb kontsultatsiooniks või nii. Nagu alati filmides. Ei, kirurg vaatas suhu ja ütles nõmeduselt teise lause : “Palun ulatage skalpell.” Okei, siis ma läksin natukene endast välja ja hakkasin enda täistopitud suuga mingeid ebamääraseid protestivaid häälitsusi tegema. Ja siis ütles kirurginimene, et kui mulle sobib, siis nad eemaldaksid igeme 7. hamba pealt, et siis peaks põletik tagasi tõmbuma. Oi. Ma olen vapper. Eemaldasidki.
Ja ” Uinuv Kaunitar” oli isegi hea. Muidugi ma ei tea, kui hea see oleks olnud juhul, kui peaosas ei oleks olnud minu unelmate mees. Jaapanlane, good. Tantsija, goooooood. Mul on töötlt 3 vaba päeva. Ma lähen närviliseks nii.
March 10, 2009
Hambaga ei ole head lood. Homme naasen piinapinki. Parem oleks, et oleks ilus arst, muidu on täitsa mõttetu. Homme üritan veel “Uinuvat Kaunitari” vaatama hiilida. Aga täna. Aga mina. Aitasin Johhi tema matva masendusega, Helenit tema tuimestava meeleheitega ja ennast vedelate söökidega. Seoses hambaga – paar näljapäeva ei teeks üldse paha ju. Äärmused, Mirjam. Äärmused.
Tegelikult on praegu see nõme aeg, kus pleier veel laeb ja filmi ei saa ka vaadata, sest Kärt loeb. Suitsutoas ei viitsi ka chillida, suitsune on. Kärt, see mingi õde mul, vot tema on selline koduchill inimene. Talle meeldib kodus olla, lugeda, vaadata, süüa teha. Siis ta paneb mingi ilusa mussi peale ja lamab voodis ja loeb ja joob teed ja hängib niisama. Nagu filmides need tüdrukud, kes Pariisis alukate väel akna peal istuvad ja välja vahivad. No tema on ka seda tüüpi. Mina olen see teine tüüp. Mulle meeldib kodus magada või pesta. Või siis midagi vaadata või mussi kuulata, aga mitte niisama chillida. Emme juures oli hea niisama chillda, aga siin tekib kohe rahutus. Võib-olla on asi ka eluperioodides. Kuivõrd ma olin pikas plaanis vanasti ikka õnnetum, olin ma ikkagi kõvasti rahulikum. Ei, siinkohal ma ei aja segi leppimist paratamatuga ja rahu. Ma tõesti olin rahulik. um. kerge taandareng? areng, areng. Ma ei salli seda asja. Las jääb, las olla.
mõtetest siis. Naistepäev oli, mul oli 1kõik, aga naljakas oli see, et vanasti sain ma ikka lilli. Kui ma emme juures elasin, siis tõi Arnie tavaliselt. Hiljem kandus traditsioon edasi Joosepile ja sealt edasi sai isegi Villem lillega maha. Aga seekord oli kõik teisiti. Läksin tööle hommikul ja tulin järgmisel hommikul koju ja olin juba arvestanud ja leppinud tõsiasjaga, et tegelikult mul vist polegi nii 1kõik, et naistepäev on ja ma ei saa sellest oma väljateenitud (?) osa. Ja siis tuli 1 mu paljudest ülemustest ja kinkis roosi. Ma olin nii rõõmus. ja siis helistas Arnie ka ja soovis head naistepäeva. See peaks olema nii 1kõik, aga näe. (Vaata ennast, vaata sisse)
ja pleier laeb.
Kuhu on mõned kadunud? Kus on Villem, kus on Keit? Tulge tagasi!
üritasin täna Vanemuises “kuupaiste sonnati” mängida ja 1 koht läks koguaeg valesti ja ma ei saanud jälile, et mis täpselt valesti on. Ja siis ma läksin eriti närvi. Ja siis koristajatädi vaatas mind täpselt nii, nagu minuga ei oleks kõik korras, sest ma raiusin seda algust mingi 7947 korda ja see algus koosneb ju mingist 6-8 erinevast noodist. Ma oleks nagu obsessed olnud.
Kas te olete kunagi mõelnud, et kui te oleksite lennukis ja teile öeldaks, et u. 10 min. pärast te kukute kõik surnuks, siis kellega koos te seal olla tahaksite, kui te saaks valida ainult ühe inimese? Tricky.
vastus on hirmutav, onju?
Nonii. Kärt, see mingi õenäss siin, tahab magama minna. Ma lähen leban koridorimati peal. See on mul kombeks, seal tunnen ma ennast ühena loodusega.
March 9, 2009
Palju asju toimus. Eile oli Vanemuises töötajate pidu, mis nägi välja selline, et hästi palju täis töötajaid oli. Juhtus midagi, mida ma ei pidanud võimalikuks. Üks balletikas küsis mu numbrit. Seealgusnädalate “miski ei ole võimatu” muutus üsna pea “kuule, päris võimatu ju” ‘ks, aga nüüd tõstab lootus jälle pead. Vale balletikas oli, muidu. Minu elu armastus ei ole endiselt mu numbrit küsinud. Näitlejad ja tantsijad joovad ikka suuremates mastaapides kui lavapoisid. Igatahes, vastu hommikut ronisin koju, et magada, sest ma pidihommikul kohtusse tunnistama minema ja mind hirmutavad sellised asjad. Oli päris kole, jah. Asi läks veel koledamaks, kui ma avastasin, et mu olematu tarkusehamba peal olev ige vist mädaneb. Ma olen 19 aastat vana, ma pean maksma. Läksin siis arstile, jälle vihastades nende registratuuritädide peale, kelle suurem missioon siin elus tundub tõsiselt olevat püüe muuta neid ümbritsevaid inimesi veidigi õnnetumaks. Arstitädi oli ilus, venelane. Lõikas augu sisse ja imes MÄDA välja ja pani mingi asja vahele, et haav ikka lahti jääks. Vastik, onju?
Aa, Vanemuise trepist lendasin alla ja reis on sinine ja pepu on sinine. Valus on, libe on.
Hihihi, Kärt hakkab kartuliputru tegema. hihihi.
March 2, 2009
Let’s talk numbers. Käisime täna mammu ja tenoga kinos. “Benjamin Buttonsit” vaatamas. Oli küll hea. Muidugi filmi sisu ajas kogu selle vanuse teemaga natukene hirmu nahka. Ma olen praegu noor, praegu on aeg olla hästi ilus. Hiljem läheb nahk koledaks. Võib-olla mitte koledaks, aga vanemaks. Niiet võiks ennast kokku võtta. (Mirjam, maailm ei keerle sinu ümber), aga filmist nii palju, et emotsioon täitsa tekkis. Enne kinno minemist vaatasin veel ära “Love at the time of cholera”, see on siiamaani olnud ainus film, mis on tehtud ühe mu lemmar raamatu järgi ja millega ma olen täiesti rahul. Rohkem kui rahul. Selles suhtes, et tegu on siiski low-budget filmiga ja nii tehniliselt käib ta ikka sinna ‘b-kategooria alla’, aga sisu oli kinni püütud. Tegelased olid kinni püütud ja keda see make-up ikka kotib, kui keegi suudab Marquez’i tegelased filmile võtta. See oli hea. Ma armastan Marquez’i. Jätkuvalt. Ja siis oli aeg koju tulla ja ” Slumdog” ära vaadata. Ja vahi imet. Mulle meeldivad filmid. Ma olen viimastest täiesti maha jäänud, aga õnneks on mul õde, kes arvestab selliste asjadega nagu filmide dvd-rippide torrentitesse jõudmise aegadega ja hoolitseb selle eest, et kui ta ise on need kõik ära vaadanud, siis ma ka ikka näeksin. Tema vaatab filme siis, kui mind kodus ei ole. Mina vaatan filme siis, kui tema magab. Hea on see, et tavaliselt vaatab tema esimesena, sest ma olen vähem kodus, kui tema magab. See viimane oli nüüd mõlemas mõttes.
Ma ei maganud üleeile ja ma olin eile väsinud. Ma ei maganud eile ja ma olen täna väsinud, aga mul ei tule und. See pole üldse armas ega romantiline “i feel so tired but cannot sleep, cause..” asi. See on tüütu, häriv ja (kas maksab mainida..) väsitav. Ma tahan magada. Võib-olla on asi selles meetri pikkuses keras, mis mul voodiks on. Võib-olla on asi südametunnistuses või hormoonides. Ei emme, ma endiselt ei ole rase.
Ma arvan, et ma armastan Kärdi kassi rohkem kui normaalne oleks.
Kärt nohiseb, kui ta magab ja nüüd ma pean otsustama, kas vaadata veel mõni film või minna ja näha, kuidas uni ei tule. Voodis ilma uneta lamades tulevad alati maailmamuutvad mõtted, mis hommikul ei tundu enam üldse nii erilised. Sama moodi purjus peaga, eks. Ei, seekord seos puudub.
March 2, 2009
Pärast mingit aega avastasime me Johhiga, et me kindlasti ei tohiks enam koos pidu teha. Ei lõppe alati väärikalt. Läks kauem aega, et jõuda järeldusele, et me ei tohiks ka koos tööl olla. Ma ei tea, kus on seos, aga kassad on miinustes, kui me koos letis oleme. Ja kliendid eelistavad mingil põhjusel seda teist letti, kus ei ole Johannat mängimas koopainimest. Go figure.
Ma lõhkusin eile Saara kingad ära töö juures. Ma ei saa enda omi kanda, sest mul on puus natuke nõme ja konts ei ole hea idee. Igatahes, ta oli üleni nunnu selle koha pealt. Ma olin ahastuses selle ja paljude teiste kohtade pealt. Tulin koju, olin väsinud. Magama ei jäänud. Ma ei tea, kas asi võis olla selles, et Timmu norskab lihtsalt ulmelisel helitugevusel või oli mul peas jälle mingi mürgel käimas, igatahes ma olen väga väsinud. Ma olen tõesti väsinud.
Ma ei ole ette valmistatud selleks, mis varsti tulema hakkab.
