” You said fight with me,
I said fuck you.”
-Hanin Elias, “Rockets against stones”
February 24, 2009
No põhjusmõtteliselt (ehee, põhjusmõte on imelik sõna) oli mul täpselt nii ideaalne sünnipäev kui ma endale ette kujutasin, et see tuleb. No tähtsamad asjad enne. Ma olen selle Versace bright cristaliga juba mõni aeg obsessinud. Mhm, ma sain selle. Ma siiamaani ei usu seda veel päris hästi, niiet ma hoian teda veel mõnda aega raamaturiiulil, et mul oleks vaid pea pööramisel võimalik selle olemasolus kinnitust leida. Ja siis A pidas siin enne mind oma sünnipäeva. Tal jäi jooke alles. Ta jättis need joogid mulle. Ilma nendeta oleks kõik nõmedam olnud. Ma ei tea palju Sander ja Ronald seda viskit jõid, aga mingi aeg tuli neil see faas jälle peale, kus nad tunnevad, et särk tuleb kindalsti seljast rebida ja tekid keepideks vinnata ja natukene maadelda. No see nägi hea välja. Isegi vanaema ärkas üles, et pilk peale heita. Ja me mahtusime siia kõik ära ja isegi vannituba sai mõneks ajaks asustatud. Ma muidugi kukkusin vanni. Hommikul, kuskil viie ajal, kui ma olin juba täiesti uskumatult purjus, Pidasid Peep ja Markus siin maha veel mingi sügavamat sorti arutelu, millest ma midagi eriti ei mäleta, sest seis ei olnud enam see, mis peo alguses. Lõpuks, kui kõik ära läksid, siis ma sõin hästi palju salatit, sest see oli hea ja siis vajusin diivanile. Vanaema arvas, et ma olen nagu raudnael – peo lõpuni püsti. Raudnael on nüüd minu kirjeldamiseks küll üks vähem sobivaimaid sõnu. Täna, aga ei ole väga hea olla. Mine võta kinni. Kohe hakkan vastuvõttu vaatama ja sööma seda kooki, mis eile alles jäi. Ma armastan ennast oma sünnipäevadel.
aa, mu õde, Kärt. No see raudnael kukkus kell 12 ära, sest ta jõi liiga palju kohvilikööri. Natukene iroooniline, et likööri-naine on esimene mees kukkuma. Viina-naine, aga viimane mees seisma.
Yes
February 22, 2009
Mu kasuisa ütles, et kui ta aeg-ajalt mu blogi loeb, siis jääb mulje, et ma muud ei tee, kui joon. Mh. Pole tõsi. lihtsalt, keda ikka huvitab, mis viimases grey osas juhtus? Ei oleks ju arukas jututeema või nii. Eile siis pidaski eelnimetatu oma sünnipäeva. Me Kärduga ikka aitasime ka. Söögi ja koristamise ja muu sellisega. Hiljem saabus sinna rahvast, kelle juuresolekul ma ennast natukene ähvardatult tunnen. Mulle ei meeldi, kui on palju tarku inimesi koos, kuidagi loll tunne tuleb peale. Igatahes, see vein, mis me seal ikkagi algatuseks jõime liikus edasi. Läksime Saare poole ja kolm naist ja palju jooke ja sentimentaalsus ja mingi makeover riietuses, mis hommikul tundus lihtsalt liiga jabur, et tõsi olla. Tüüpiline. Krrooks ja mingi auk ja siis muidugi tundus hästi hea mõte minna Suure Mattiase sünnipäevale, kuhu ma (vahi imet) isegi kutsutud olin. Aga noh, kell oli kolm ja kuigi ma pole väga kindel selles, mida ma rääkisin, aga ma tean, et palju ja no midagi tarka sealt ka vaevalt tuli. Mingid pildikesed ütlevad mulle, et täna võiks ikka häbi tunda iseenda pärast, aga ma ei tea, kas see ikka on seda väärt. Ninii. mul on homme sünnipäev. See aasta on liikunud nii aeglaselt. Kõik tundub kuidagi nii kaugel olevat. Tavaliselt on ikka see “oleks nagu eile, kui me-..” sündroom, aga see kord mitte.
Allakäiguspiraal on alanud. Täna oli tööjuures kassa puudujääk (vahi imet!) -530. Ilus. I don’t dig missing money. Ja üleüldse, need inimesed, kes palju teatris käivad ei ole mulle kunagi meeldinud. i also don’t dig kultuur ja eriti neid sellest vaimustuses olevaid inimesi. Okei, kultuur on norm, aga kultuurne on juba üle piiri. Ole salaja.
Aga mulle meeldib, kuidas ajad on. Kuidagi äärmustes ja kuidagi korratu, aga mitte nukker. Kuigi..see allakäiguspiraal ei ole ikka hea homie.
February 21, 2009
Mul oli eile magama jäämisega raskusi. Alguses lihtsalt ei olnud und, vaatasin House’i mingi ajani. Siis mõtlesin, et kuna Kärt nagunii nii vara magama läks, siis järelikult on ta ka vara üleval ja tuleb seega üsna vara minu tuppa suitsu tegema ja ajab mind üsna vara üles. Igatahes, toetudes sellele võimalikule sündmusteahelale läksin ma ka mingi 1 ajal voodisse. Tükk aega lihtsalt lesisin. Ei maganud, ei olnud üleval. Siis tulevadki kõige hullemad unenäod, muide. Kui M mulle umbes poole viie ajal veel helistas, siis ma lõin magamisele käega, aga samas avastasin, et lebada voodis väga vara hommikul niimoodi, et sa tead, et väga und ei ole, aga magama ei peagi, sest homme on väga vaba päev, on väga-väga hea. Lihtsalt sirutad ja tunned väsimust üle keha. Ja siis põmm tuli mulle meelde, et Kärt ju nagunii on vara platsis ja siis ma ikkagi sundisin ennast magama jääma. Ja hommikul kell 9 oli ta siis minu toas. Kohviga.
Mirjami uneseiklused.
February 19, 2009
Umbes millimeeter rohkem sellest, et mulle ei meeldi võõras kohas magada, meeldib mulle sealt hommikuti koju kõndida. See on nagu mingi kutse. Minna koju, minna pesema. Juba unistad sellest ja samm kiireneb Ja siis saad koju ja saad pessu ja tunne on ingellik. peale seda võiks maailma vabalt üle võtta.Enne seda aga ei saa anda mingeid vastuseid küsimustele “aga mis me täna õhtul teeme?”. See on asjade loomulik kord. Päev algab kodust, pestud ja kohvitud. Enne seda toimub nagu eelmise päeva venitamine, uue edasi lükkamine.
Comments Off
February 17, 2009
Oioi. Onju inimestel on nagu kaks mälu. Üks on see, mida sa mäletad, kohe nagu meenutad ja mäletad. Mingid jutuajamised või pildid või tegevused ja siis, kui sa neid meenutada tahad, siis nad tulevad meelde. Siis kui sa tahad. No nimetame nad siis tahtele alluvateks mälestusteks. Teised on need keha mälestused, mis lihtsalt libistavad ennast sisse üks hetk. Hästi sujuvalt, aga hästi kiiresti. Nagu näiteks siis, kui sul on mingi laul, mida sa mingil kindlal ajaperioodil paljupalju kuulasid ja siis sa kuulad seda kunagi kaua aja pärast uuesti, siis korraga on see sama tunne, mis siis, kuisa seda kaua aega tagasi kuulasid. Nagu korraks hüppaksid samasse seisundisse tagasi. Ainult korraks muidugi. Või siis lõhnad. Tunned mingit lõhna, mida sa kunagi nii palju tundsid ja siis plärts – oledki korraks seal samas tagasi. Mingi meeleseisundi tagasihüpe. Peale seda on alati nii wtf olla. Ootoot. Siis veel see ka, et mida intensiivsem see meeleseisund on, kuhu sa mingi laulu või lõhna või asendi tõttu tagasi kukud, seda suurem on võimalus sinna üldse jõua. Noh, selles mõttes, et sa pidid kunagi ikka midagi tugevat tundma, et sinna hiljem tagasi jõuda, oma tahtest olenemata. Ja siiit läheb asi jamaks nats. Need tundemälestused, need ei allu tahtele. Ja vahepeal ikka hullult tahaks tagasi minna, aga kuidagi ei tule välja ja siis mingid teised korrad, teised olukorrad, neisse ei taha üldse tagasi minna, aga siis vupsti. Seal ma olen. Ja siis on terve päev imelik olla, sest see ikkagi mõjub. See on nii tugev, nagu hullumeelne unenägu, ainult et see oli kunagi päriselt ja sa tead, et seda enam tagasi ei tule. Mida kehalisem mälestus, mida rohkem tahtele allumatu, seda kaugemale alateadvusesse(?) see tavaliselt ära peidetud on. Et sa tahtlikult ei tahagi seda meenutada ja siis mõistus lihtsalt viskab su sinna ja jätab kogu pea ja keha pärast muda täis. Inimene on keeruline, tuleb endaga tegeleda. Miski ronib pinnale.
February 16, 2009
Okei. Eile oli siis Shakespeare’i sünnipäevapidu. Noh, kus on tasuta süüa, seal on Mirjam ka platsis. Inimesi oli erinevaid. Pooled neist arvasid, et kindlasti võiks kuulata Eesti megamixi ja Meie Meest ja siis veits jalga keerutada. Mhm. Meie Mees kammib mul ära ja siis ma läksin selle plaadikogu juurde ja leidsin plaadi, millele oli kirjutatud “vene tümm!”. No, it’s a must have. Julge sammuga läksin DJ puldi juurde ja panin plaadi peale. Vähem julge ja uhke sammuga kõndisin ma poodiumilt alla, tagasi rahva sekka, kui tagant juba kõlasid süldi bassirütmid ja mingi vene keelne blämin. Keegi tõusis viisakalt püsti ja läks ettevaatlikult muusikat vaiksemaks panema. Ja siis oli mul piinlik. Umbes nagu see oleks nüüd Mirjami muss, et terve päev valisin lugusid, mida plaadile kirjutada, et see õhtul peole kaasa võtta. Ja hommikul ärkasin ma juba peaagu ootuspäraselt kell 9(midagi) üles, ära ehmatanud, et ma olen kindlasti kooli hiljaks jäänud, aga ei olnud. Täiesti veider. Aga esimest korda nägin ma seal hommikul seda kiirt huumorit, mis mind siiamaani hüsteeriliselt naerma võib ajada. Ma ei tea, kuidas see mul varem märkamata on jäänud. Okei, aknalaual on raamatud. Mingi programming ja software ja kõik muu selline Tiigile omane. Siis aga jäi mulle silma üks sinine raamat, mille pealkiri oli nii jabur, et ma olin kindel, et ma olen valesti lugenud. Ei olnud. “Network Warrior”. See on umbes kindlasti kõige jaburam pealkiri, mida ma kuulnud olen. Peaks sebima selle raamatu endale. Mitte, et ma IT’d oskaks, aga puhtalt pealkirja pärast. Network Warrior! See on selline supermani alukates ja trikoos tüüp, pikkade juustega ja peas on mingi kiiver, millel on kindlasti ogad küljes ja plastmassist mõõk võiks ka vööl olla ja siis ta häkib. Võitleb ja häkib.
Jahjah.
February 10, 2009
Teate, ma pole olnud väga sõbralik inimene. Selles suhtes, et ma märkan rohkem (ja esimesena) seda, mis on inimeses nõmedat, kui seda, mis on mängitav ja hea. Ma olen tõenäoliselt oma elu jooksul pannud tähele 6 korda rohkem nõmedat kui lahedat ja see kehtib ka inimeste kohta, ma usun. Ja mis siis nüüd? Istun mina lauas, umbes 5 erineva potentsiaalse nõmedikuga ja ühtäkki mulle meeldivad kõik. “See tüüp on eriti norm ju..” ja “Mismõttes ma teda enne ei teadnud, ta on äge ju!” ja “miks see chick mulle enne ei meeldinud, ta on armas ju..” laused on mul peas kogu aeg. Inimesed muutuvad kuidagi toredamateks või mina vähem kaitsvaks või ma ei teagi milles asi, aga see rokib. Ma olen soe ja armastav. Ei, ärge nüüd valesti ka aru saage, enamik nõmedusi on ikka endiselt käibel. Ma ikka ei võtaks tõsiselt tüüpi, kes kannab ühes kõrvas suurt bling-kõrvatõngast, peas mulletit ja seljas punast pluusi, mida on ehtimas roosa vest ja et komplekt ikka täielik oleks, on peale tõmmatut ka nahktagi. Kaelas oli tal mingi uskumatu must plastik bling-rist. Et noh, isegi inglid otse kristlikkust taevast ei vaadaks seda vaatepilti ilma kahtlemata oma taevase isa huumorimeeles. Mõni nali on ikka kurb.
Muidugi on teekond Kärt-töö-krooks saanud nii tavaliseks, et see on juba ulmeline. Ja mul pole eriti palju vaba aega, mis on harjumatu ja ma tunnen, et ma pole oma sõpradele kohal. Ja homsest alustame johhiga kõike jälle otsast peale. jälle?
Villem pidas sünnipäeva. oli toredam, kui arvasin, et on.
Minu sees käis mingi uuestisünd ära. Mul on elustunud mingid varapuberteedis sisse ahmitud mõtted, mis kokkuvõttes tähendasid seda, et kui sa midagi väga tahad, siis sa saad ka. Jälle usun seda, aga aastatega kasvavad ilusatele mõtetele konksud külge ka. Kust ma tean, kas ma seda väga tahan? Kas siis kui käes on või? Jabur ju. Ja kui ma tahan, kui ma tõesti väga-väga tahan, aga tean, et ega see head ei too, siis mis toimub? Kogu see loogika vajab veel paar päeva mõtlemist, aga vähemalt arenevad vanad tunded ja nägemised edasi, mitte ei kao ära. See ei ole hea tunne, kui sa enda maailma vaatamise viisi ära kaotad, kui see isegi veel valmis pole. See ei ole hea tunne.
February 8, 2009
Siis, kui Mark(?) ja Rain(?) arvasid, et nad vabalt võiksid öösel meile pastat teha, siis ma olin nõus. Kui mul hiljem meelde tuli, et ma olen dieedil ja ei tohi öösel süüa, siis nemad ei olnud väga nõus. See on see asi meestega. nad ei mõista ülekaaluliste naiste sisemaailma. Tüüp vestlus tüüp meestega:
K: “Kuule, kõht on tühi nagu. Ma teen mingeid friikaid, sööd ka, onju?”
Mina: “Kuule, ei ma ei taha, aga aitäh. M olen dieedil, vaata.” olen nats uhke ka enda üle või nii)
K: “Mismõttes? Kuidas see välja näeb..? Enesepiinamine. Milleks nagu piinata ennast et mingi 4 kilo alla võtta üldse? “
Mina: “Nojah. Tahaks nagu maha võtta ja värki. ja ei ole mõttetu, see on lihtsalt natukene enesekontrolli, et saavutada mingi tulemus”
K: “Ei, see on mingi massimeedia mõjutuste tagajärg. Sa ei saa nii elada, et sa piirad ennast kogu aeg ja näljutad..”
Mina: “Kes ütles, et ma näljutan ! Täna sõin näiteks puljongit ja tomatit ja ühe muna..ja leiva, sealt saab enam-vähem vajaliku kätte ju.” (need on mingid ekstreemsemad päevad, kui ma nii olen, muidu söön ikka normaalselt)
K: “Sa teed nalja või!? SA TEED NALJA VÕI! Mirjam, nii ei saa…(blablabla..) “
Mina: Kuule, see et sina saad terve päev rämpsu süüa ja sa ikka paksuks ei lähe, on sinu õnnistus. sa ei saagi aru saada. Kas sa oled kunagi paks olnud? Aga naine? Ei ole, onju. No proovi üks päev mõlemad korraga olla ja siis tule mulle rääkima, kuidas dieet on nii ebachill ja piinarikas. Ole tasa. Ausalt.”
See pole nii lihtne.
Täna on pühapäev ja ma polegi kurb, et homme esmaspäev on. Muidugi on kool ja muud asjad, aga see pole hull.
February 7, 2009
Need asjad võivad väga vabalt viia väga kurbade tagajärgedeni.
ja siis veel see ” kes oleks aasta tagasi võinud arvata, et..” Mina oleks isegi ja seda ma põhimõtteliselt kartsingi ja põhjusega, nagu näha on. Ja kuigi ma ei näe sind enam üldse, on mul sinust nii kurb kuulda. Tee nii, et poleks enam kuulda, siis on kõigil parem.
Mu ajaloo õpetaja kasutab umbes kolm korda lõigu jooksul sõna “põhjusmõtteliselt”. See kummitab mul peas, see sõna.
