Kärt läks magama just, aga mina tean, et mul ees terve ilus öö open officiga ja tervelt 3 raamatut, mille põhjal oma uurimust ahistada. Parema meelega, kusjuures, ei ahistaks. Ma kõlan juba nagu mõni ülikooli esmakursuslane, kes oma esimese sessi ajal on üleni ähmi täis oma magamata ööde ja sisse joodud kofeiini koguste ja suitsetatud suitsude pärast. Mulle tegelt lihtsalt meeldib öösiti kohustusi täita. Eriti esmaspäeva öösiti, siis on kiusatusi oluliselt vähem. Ja kuigi kogu see kohustuste süsteem mulle siiralt vastumeelt on, kuna ma siiski olen kõige laisem inimene, keda ma tean, siis ma lükkangi tööd u. nädal aega pärast tähtaega ja 1 öö enne ainest läbikukutamist. Mul saab ülikoolis raske olema ja see pauk, mis mulle siis kaela lendab, kui ma saan mõttega aru, et ma elan oma elu, on selle võrra valusam, et ma seda praegu peaaegu täielikult eiran. ka see on kunst, muide.
Ma nüüd räägin teile nendest raamatutest. Nendest neljast on mulle enam-vähem meeldinud ainult üks. Ma arvan, et see Õnnepalu või Tode või mingikolmasimeliknimi on ikka natukene ära omadega, aga seda mitte heas ega loomulikus võtmes, vaid pingutatud ja tehislikus mõttes. ma saan aru küll, et see reaalsuse ja ebareaalsuse teema on üsna kirjutatav ja loetav ka, aga no kui juba 3. leheküljes arutatakse selle üle, kas need raudtee rööpad, millel see rong praegu seisab on ikka reaalsed või ei ole, siis on päris mööda. oleks see siis ainult 1 näide, aga sellest eelmine raamat, seesamune “Piiririik”, seal ei olnud ühtegi tegelast, kelle reaalsuses see peategelane kahelnud ei oleks. See on juba naljakas. ja siis veel mingid kohad, mida tegelane meenutab, mingid situatsioonid. ja mis te arvate, kas ta umbes ülejärgmises lauses juba kahtleb, kas ta ikka oli seal või kas see riik ikka eksisteerib. jah, muidugi kahtleb. Liiga palju küsimärke ühe lehekülje peal on halb, veel halvem on, kui on palju küsimärke ja veel rohkem sulge. ma vihkan, kui on palju sulge. Ja ma armastan seda, kui hea on täna olnud kogu oma viha välja elada Emil tode peale, kes mind eile ega homme tegelikult üldse ei häiriks, aga täna häirib. Tegelikult ongi kõige parem viha välja elada nende asjade peale, millest sul tegelikult ükskõik on, sest tundub see viha selle võrra puhtam ja tugevam. Kestab ka lühemat aega.
Ma avastasin, et on palju asju või tegevusi, millel on kellegi maitse juures. Näiteks mingi koht, kus sa oled mõnda aega käinud ja siis käinud mõnda aega selle inimesega ja siis enam mitte ja siis, kui see ‘ enam mitte’ on kätte jõudnud, siis on sellel kohal ikka selle inimese maitse juures. Või näiteks mõni toit, mida sa sõid sellel päeval või sellel hetkel, siis kui seda hiljem uuesti süüa, siis on mingi flash-back ja põhimõtteliselt ei saagi seda toitu süüa, vahel kaua aega, sest see flash-back ei kao ära. Mul on ühe pitsaga nii. Kahju, sest see oli mu lemmikpitsa ja kahju, sest see oli üks mu lemmik kohtadest. Aga nüüd läheb asi veidraks. igal inimesel (vähemalt minu jaoks) saab olla ainult 1 tema maitseline asi. Ühel on mõni bänd, teisel mingi mägi, kolmandal mingi lõhn, neljandal söök ja viiendal koht. tegelt on neid veel rohkem ja selles probleem ongi. Need maitsega asjad on nii argised, et omandavad selle maitse nii salaja ja siis järsku ongi BÕMM ja see on küljes. ja argised asjad on ju põhjusega argised ja sa tavaliselt oled kas harjunud seda tegema või seal käima, aga kui nii edasi läheb, siis on varsti tervel mu elul maitsed juures ja ma ei saa käia ringi nii, et 8 inimest flashivad mu peas edasi-tagasi. Ma tegelikult ka ei tea, kas te nüüd saite aru, mida ma mõtlesin, aga ma loodan. Sest raudselt on kellelgi veel nii ja siis me oleksime hingesugulased. Eimidagi, eioleks.
