Täna öösel juuakse palju alkoholi. Me gängiga passime enne ööd siin kärdi juures ja siis lähme muidugi linna, aga seoses selle aastavahetusega on ju kõik väljas ja see on tegelikult hullult tore, sest noh..kõik on linnas ja pidu ja asjad, aga samas ikka natukene ängistav ka, sest kõike korraga ei saa, aga tahaks. Täna tahaks kõike korraga.
Ma ei tea kuna see täpselt juhtus, aga ma olen rahulik.
Peale seda, kui me emme ja kärduga ennast panges katki sõime, sain ma Hellaga kokku. Sa selgemaks küll, selles mõttes. Aga siis me tegime ja teeme Kärdiga jätkuvalt koduchilli. Me isegi vaatasime siin täna telekat, mida me muidu ei tee. Välja arvatud VH1 muidugi. Seda ikka vaatame. Ma vaataks fashion tv’d ka, aga seda ei ole siin, ma kunagi kontrollisin. Igatahes, täna me vaatasime seriaale. Inrtut bettyit ja seda kõmulehe sarja, kus “Sõpradest” see Cox mängib ja nüüd hakkab “Notting Hill”, mis ei ole hea film, aga on see vana film, mida tatina sai ikka vahitud ja siis on üleni deja vu, kui uuesti vaatad.
Lollid laulusõnad muidugi. Näiteks Backstreet Boys’i (jah, ma tean. Ma olen endale juba uue karistushüüdnime välja mõelnud. Sitamuusikaemand.) Ühes laulus on sõnad “Maybe i’m a dreamer, maybe not..” et siis..? Kas saab veel mõttetumaid sõnu olemas olla? Äkki olen orav, aga mine võta kinni, äkki ikka ei ole ka? Ja siis Britney muidugi. See uus laul, see Womenizer. sõnad siis järgmised: ” Maybe if we both lived in different worlds
It would be all good, and maybe I could be ya girl
But I can’t ’cause we don’t ” Nojah siis. oleme alguspunktis tagasi ilmselgelt. It’s the beat.
Check out my new blog. AMAZING!
Rääkisime täna Kärdiga kogu sellest aastavahetuse teemast. Kõik need uue aasta lubadused ja vana aasta seljatagused ja kogu see tabula rasa teema. Tegelikult me ju kõik teame, mis aastavahetusel toimub. Joomine. Aga sellele on lisandunud mingi sümboolne uue asja algus ja see kell 12 on muidugi USA poolt üleni romantiseeritud ka. Prooviks see aasta, sest see kuidagi sobib teemasse, aga mitte sellepärast ei vahetanud ma blogi. Sellepärast ka mitte, et wordpress parem oleks, st. võib-olla ongi, aga mul on natukene 1kõik. Asi, vaadake, on selles, et see blog andis seal lehe alt valiku ‘older posts’ ja see ei meeldinud mulle, sest misiganes ma kirjutasin, alati pidin ma meeles pidama seda ‘older posts’ asja ja see ei ole halb mitte sellepärast, et seal midagi salajast oleks, aga kuidagi kammib see, et kahe klõpsu kaugusel olen mina tagasi 16, oma andsas teadmatuses ja kõige selle alguses ja siis kogu seda praegust asja on nagu kuidagi veider sinna edasi sisse kanda. Nagu poleks lõppu. See on nagu lõikaks juuksed maha, aga veidi leebem. Lühikeste juustega näeksin ma välja nagu põrssake ja kuivõrd ma veel vallaline olen, siis seda ma endale lubada ei saa. Kole võib vanana ka välja näha ju.
Oota, mis me eile tegime? Aa, õige jah. Munnigi.
Ja need vere värvi triibud, mis mu põsel ilutsevad, ei ole ikka veel ära läinud ja see käsi, mis eile valutas, valutab täna rohkem. Ja see näonahk, mis eile näkku pani, paneb täna hullemini. Aga kulmud on täiesti koostöövõimelised. Isegi need hästi pisikesed karvad, mis kunagi välja ei taha tulla, said täna ära võetud.
When we fall in love, we only fall
in love with ourselves.
See kõlab küll natukene nagu mingid sõnad, mis topitakse lauludesse, et asi sügavam tunduks, aga nagu oleks veits tõsi ka, sest kas teie ei armasta ennast rohkem, kui te armunud olete? See käiks nagu kogu selle asjaga kaasas.
