Karma police, arrest this girl.
Lumi tuli maha. Esimesed märgid saabuvast aastaajast toovad alati mingi teatud meeleseisundi. Sellise meenutava ja meloka. Paar päeva ainult. 1kõik kas see on siis esimene lehesadu, esimene lumi või esimene pirogovi ilm. Lumi näiteks toob kaasa minu muusika muutumise. Üldiselt on mu muusika intentsiivne, aga lumi toob hops-tops-Radiohead’i tagasi pilti. Veel mõned tarkused. Kui sa oled noor, nii 20 ja midagi, siis on ju loomulik, et sa vaatad aasta tagust aega ja mõtled, et kuratma olin ikka loll siis. Nüüd olen targem. Kui sa oled 15 ja vaatad seda aega kui sa olid 14, siis on asi veel hullem, aga kui kaua nii läheb? Kui ma olen 40 ja vaatan tagasi ajale, kui ma olin 39, kas siis on ka vahe märgatav? Ma ei mõtle selle all seda, et 39 aastaselt oli mul selle ja tolle kohta vähem teadmisi, ma pean silmas just käitumuslikku muutumist/arengut. Kui see nii on, siis peaks raugad ikka fucked-up-targad olema. Kui ei ole, siis tahaks teada kuna ja mis põhjustel see kiire areng järsku aeglustub või peatub. Kas inimene siis ‘leiab ennast’ või? Või loobub üldse ära või kaotab huvi või ta lihtsalt kujunebki välja millekski, mida on teatud aes juba väga raske muuta. Tahtes seda muuta, siis ikka teadlikult ja pingutustega. Mina ei pinguta näiteks veel, ma lihtsalt avastan, et ohnäe, jälle olen targem, kui ma 40 olen, mis siis saab? ma ei tea, kas te saite aru. Bioloogiline kell tiksub.
Ma nägin öösel unes, et Homo oli rõdule kinni jäänud ja lumehange ära külmunud. Miski ei paku mulle praegu suuremat rahuldust kui see, et ta enda põske vastu mind hõõrub.
Ma ei käi praegu eriti palju tööl ja see on nii imelik. Kõik oli sätitud töö järgi. Õhtused tegemised hommikuse tööleminemise aja järgi, hommikused ärkamised õhtuste töötundide järgi, kõik ühesõnaga. Nüüd tulen koolist koju, ei lähe tööle, imelik on. Üleeile kulmineerus see 7 tunnise koristushooga, kirglikult. Eile siiski käisin seda Galat teenindamas. Esimest korda tehti sünkroonteenindust 300′le inimesele. Esimest korda elus sain/me teeninduse eest nii ilusa ja suure aplausi. Hea tunne oli küll. Koolis on nii palju, et Magnum ja mina oleme nüüd pinksid. Raske on keskenduda ja mitte nareda, kui ta harjutuse õigesti tegemise puhul sulle “bujaa!” hüüab. Raske on mitte naerda.
Mi: ” Kurat, ma ei saa aru, kus see astme märk kalkulaatoril on..”
Ma: “Mirjam, see on siin. Sa saad võtta ükskõik, mis arvu, ükskõik, mis astmesse…ja ma ütlen sulle…võimalused on lõputud..”
Katsu siis tasa olla.
Villem tuleb täna Tartusse. Johanna tuli üleeile Tartusse. Täna näen võib-olla neid mõlemaid. Ma tahan täna näha neid mõlemaid. Pärast seda gala asja on mu jalad hästi valusad. Kontsad, noh. Ma tapaks praegu selle eest, et Kärt R mulle ukse taha tuleks ja pakuks mulle jalamassut. Ma tapaks praegu selle eest. Seoses sellega, näen ma nüüd J ka vahepeal. Enam ei pane tähelegi eriti, et me teregi ei ütle, aga kui selle peale mõtlema hakata, siis on natukene veider, et sellisele osale elust enam teregi ei ütle. Natukene nõme.
Kärdil on kiire, Kärdil on palju teha just nüüd, kui minul ei ole. Ma lohutasin ennast sellega, et enam ei ole 180 h tööl ja x h koolis, nüüd saab Kärduga koduchilli teha ja filme vaadata, aga ei saa, sest Kärdul on kiire. Harjumatu, et reede õhtul, kui ma küsin, et mis ta homme teeb, siis ma saan vastuseks “ärkan väga vara teen ennast korda, lähen töö juurde, lähen Murca juurde, lähen raamatukokku jne” Ja minu vastus on “Ma ei tea, magan” Ma olen alates ma ei tea mis kuust kõik nädalavahetused tööl olnud, niiet see ei olnud aeg, mida oodata kui puhkeaega. Nüüd on ja see ei meeldi mulle. Ära hala, Mirjam.
Villem ületas just Tallinna piiri. Varsti tuleb.
Panin just radiohead’i mängima. Fake Plastic Trees. (: Tsau Saara-Nette,
